Kontkari allee polnud mõni tüüpiline allee, mida võib Melbourne'i tänavatel jalutades kohata. Majadega ääristatud tee keskel asus madala trepi lõpus pooleteisendal korrusel vana Elen Kontkari fotopood, mille omanik oli vahva seitsmekümnendates eluaastates vanaproua. Naine, kelle järgi oli allee oma nime saanud, külastasid passipildi tegemiseks nii kohalikud elanikud kui tulid uudistama ka ammused armukesed. Sel väikesel fotopoel oli teatud sorti võlu, mis käis kaasas omaniku elukogemuse ning suure naeratusega, mida memm igale kliendile jagas. Ent Eleni lahkus ei paistnud mitte ainult inimeste peale, kellega ta kohtus, vaid ka loomadele ja lindudele, kes ikka ja jälle tema ukse taha sattusid. Nii sai siutsudes, näugudes või niutsides pisikese pala, piima ja pai igaüks, kes tundus omadega hädas olevat.
Ühel päeval märkas aga vanaproua trepipoolse akna taga eriskummalist vaatepilti: seinale kinnitatud tänavalambil istus pardi noka ja kopra sabaga karvane loom, kes näis suures tuhinas endale ääretult ebamugavasse kohta heinast pesa loomas. Suutmata nähtut uskuda, lippas memm aknasimsilt sedamaid kaamera järele, et looduse imet pildile jäädvustada.
"Kuhu ma küll selle nüüd panin?" tatsas naine ärevalt mööda poodi ringi. "Mu nõukaaegne objektiiv! Ah! Sinine sitikas! Kus ta küll on? Kassa taga? Ei. Vannitoas? Ei! Stuudios? Ahh! Ei ole!"
Elen oli juba lootust kaotamas, et magab taaskord ühe võrratu fotovõimaluse maha, kui helises telefon. Porisedes kapsas vanadaam selle poole, krahmas toru ning ütles ootamatult malbe häälega: "Elen Kontkar Photography. How can I help you?"
"Kuule," kostus teisel pool kärisev hääl, "ma võtsin hommikul su objektiivi kaasa, jätsin sulle asenduse aknalauale."
"Sa. Sini..."
"Mina sind ka, armas!"
Elen muheles hetkeks ning kiirustas alleepoolse akna juurde.
"Tead, mida ma," hakkas ta telefoni puristama, ent katkestas sedamaid oma lause.
"Jaa? Räägi. Allu?"
"Ma... Ma..."
"Elen? On kõik hästi?" kõlas murelik hääl.
"Ei. Jaa! Ma... Ei, sa ei usu..."
"Mida? Räägi nüüd ometi!"
Elen vaikis.
"Issver, Elen! Mida ma nüüd tegin?"
"Mitte midagi, kõik on hästi. Ma lihtsalt... arvasin, et ma nägin tänavalambi peal nokklooma pesa tegemas."
"Misasja?! Nokkloom? Tänavalambil?"
"No seda minagi! Hakkad nüüd mind seniilseks pidama või midagi..."
"Tablette võtsid ikka hommikul?"
"No näed! Mis ma ütlesin!"
"Ma mõtlesin neid silmatablette."
"Aaa, jah, neid võtsin, jah."
"Niiet nokkloom?"
"Nii mulle tundus, jah."
"Ja on ta ikka veel seal?"
"Kuule... ei ole enam. Tahtsin pilti teha, aga... enam ei ole."
"Lendas ära või?" naeris hääl teisel pool toru.
"Naera aga," turtsus Elen, "aga ma ütlen sulle, et see oli päriselt nokkloom!"
"Oot-oot, sa ei teegi nalja?"
"Ei tee!"
"Ja... Kas... Pesa on alles?"
"Tundub nii, jah. Ja..."
"Jaa?"
"Ja... Ei... Ei ole võimalik!"
"Mida?!"
"Tead... Mul on tunne, et ta jõudis sinna juba muneda ka."
"Ära jama! Hommikul ei olnud seal ju mitte midagi! Ei nokklooma ega pesa ega midagi. Looduses ei käi asjad nii ruttu!"
"Ega sellistes kohtades... Linnas... Ja veel lambi otsas!"
"Seda minagi! Ma arvan, et sa ajasid ta mõne eksleva pardi või hanega sassi või midagi!"
"Pardid või haned ei satu ealeski siia!"
"Ja nokkloomad satuvad?"
"Ei..."
"Näed sa, pigem oli see tõenäoliselt mõni muu nokaline siis."
"Aga kui oligi nokkloom?"
"Mis sa teha tahad siis? Valvesse jääda, et äkki tuleb tagasi?"
"No... Aga äkki tuleb?"
"Oeh, tead, vaatab seda asja, kui ma koju tulen, eks?"
"Noh... Olgu... Aga ma helistan Kakule ka ja uurin, mida ta asjast arvab."
"Teeme nii. Ma nüüd pean selle video siin kokku lõikama. Mul kaua ei lähe, ausalt."
"Ma siis teen kolme tunni pärast pudru valmis."
"Kahe."
"Selge, kolme."
"Oh sind!"
"Sind ka!"
Elen pani toru hargile, ent jäi ikka veel mõneks ajaks imestusega paari minuti jooksul tekkinud pesa üle pead murdma. Ta tundis, et peab asja ka õuest uurima. Pealegi oli memmel toas vabal ajal heegeldamisest juba pea üsnagi paks ning leidis, et värske õhk võiks talle hästi mõjuda.
Nii haaras ta mantli ning sammus ukse poole, ise samal ajal endaga arutledes: "Tal ju oli pardi nokk. Ja karvane keha. Ja saba... Saba... Oli ta nüüd lapik või..."
Vanaproua jõudis trepimademele, sulges hoolikalt enda järel ukse ning pööras pilgu tänavalambi poole. Stseen, mis tema ees avanes, lõi jalad vankuma ning ta tundis, et peab sedamaid maha istuma.
"Seda ta küll ealeski ei usu...," poetas daam isekeskis üle suunurga. "Ma... Isegi... Mitte... Ei."
---
Kui Eleni mees õhtul daami trepil istumast leidis, ei uskunud ta tõepoolest mitte ühtegi sõna ning pani luulujutu külmetusest tekkinud palaviku arvele, kuniks memm taadile seda fotot näitas, mida mina täna teile esitlen. Sellest ajast peale ei oska kumbki vanapaarist kosta, mis tol päeval tegelikult aset leidis, ent nad on üksmeelel, et see on üks ainulaadseimaid fotosid kogu maamuna peal.
Ühel päeval märkas aga vanaproua trepipoolse akna taga eriskummalist vaatepilti: seinale kinnitatud tänavalambil istus pardi noka ja kopra sabaga karvane loom, kes näis suures tuhinas endale ääretult ebamugavasse kohta heinast pesa loomas. Suutmata nähtut uskuda, lippas memm aknasimsilt sedamaid kaamera järele, et looduse imet pildile jäädvustada.
"Kuhu ma küll selle nüüd panin?" tatsas naine ärevalt mööda poodi ringi. "Mu nõukaaegne objektiiv! Ah! Sinine sitikas! Kus ta küll on? Kassa taga? Ei. Vannitoas? Ei! Stuudios? Ahh! Ei ole!"
Elen oli juba lootust kaotamas, et magab taaskord ühe võrratu fotovõimaluse maha, kui helises telefon. Porisedes kapsas vanadaam selle poole, krahmas toru ning ütles ootamatult malbe häälega: "Elen Kontkar Photography. How can I help you?"
"Kuule," kostus teisel pool kärisev hääl, "ma võtsin hommikul su objektiivi kaasa, jätsin sulle asenduse aknalauale."
"Sa. Sini..."
"Mina sind ka, armas!"
Elen muheles hetkeks ning kiirustas alleepoolse akna juurde.
"Tead, mida ma," hakkas ta telefoni puristama, ent katkestas sedamaid oma lause.
"Jaa? Räägi. Allu?"
"Ma... Ma..."
"Elen? On kõik hästi?" kõlas murelik hääl.
"Ei. Jaa! Ma... Ei, sa ei usu..."
"Mida? Räägi nüüd ometi!"
Elen vaikis.
"Issver, Elen! Mida ma nüüd tegin?"
"Mitte midagi, kõik on hästi. Ma lihtsalt... arvasin, et ma nägin tänavalambi peal nokklooma pesa tegemas."
"Misasja?! Nokkloom? Tänavalambil?"
"No seda minagi! Hakkad nüüd mind seniilseks pidama või midagi..."
"Tablette võtsid ikka hommikul?"
"No näed! Mis ma ütlesin!"
"Ma mõtlesin neid silmatablette."
"Aaa, jah, neid võtsin, jah."
"Niiet nokkloom?"
"Nii mulle tundus, jah."
"Ja on ta ikka veel seal?"
"Kuule... ei ole enam. Tahtsin pilti teha, aga... enam ei ole."
"Lendas ära või?" naeris hääl teisel pool toru.
"Naera aga," turtsus Elen, "aga ma ütlen sulle, et see oli päriselt nokkloom!"
"Oot-oot, sa ei teegi nalja?"
"Ei tee!"
"Ja... Kas... Pesa on alles?"
"Tundub nii, jah. Ja..."
"Jaa?"
"Ja... Ei... Ei ole võimalik!"
"Mida?!"
"Tead... Mul on tunne, et ta jõudis sinna juba muneda ka."
"Ära jama! Hommikul ei olnud seal ju mitte midagi! Ei nokklooma ega pesa ega midagi. Looduses ei käi asjad nii ruttu!"
"Ega sellistes kohtades... Linnas... Ja veel lambi otsas!"
"Seda minagi! Ma arvan, et sa ajasid ta mõne eksleva pardi või hanega sassi või midagi!"
"Pardid või haned ei satu ealeski siia!"
"Ja nokkloomad satuvad?"
"Ei..."
"Näed sa, pigem oli see tõenäoliselt mõni muu nokaline siis."
"Aga kui oligi nokkloom?"
"Mis sa teha tahad siis? Valvesse jääda, et äkki tuleb tagasi?"
"No... Aga äkki tuleb?"
"Oeh, tead, vaatab seda asja, kui ma koju tulen, eks?"
"Noh... Olgu... Aga ma helistan Kakule ka ja uurin, mida ta asjast arvab."
"Teeme nii. Ma nüüd pean selle video siin kokku lõikama. Mul kaua ei lähe, ausalt."
"Ma siis teen kolme tunni pärast pudru valmis."
"Kahe."
"Selge, kolme."
"Oh sind!"
"Sind ka!"
Elen pani toru hargile, ent jäi ikka veel mõneks ajaks imestusega paari minuti jooksul tekkinud pesa üle pead murdma. Ta tundis, et peab asja ka õuest uurima. Pealegi oli memmel toas vabal ajal heegeldamisest juba pea üsnagi paks ning leidis, et värske õhk võiks talle hästi mõjuda.
Nii haaras ta mantli ning sammus ukse poole, ise samal ajal endaga arutledes: "Tal ju oli pardi nokk. Ja karvane keha. Ja saba... Saba... Oli ta nüüd lapik või..."
Vanaproua jõudis trepimademele, sulges hoolikalt enda järel ukse ning pööras pilgu tänavalambi poole. Stseen, mis tema ees avanes, lõi jalad vankuma ning ta tundis, et peab sedamaid maha istuma.
"Seda ta küll ealeski ei usu...," poetas daam isekeskis üle suunurga. "Ma... Isegi... Mitte... Ei."
---
Kui Eleni mees õhtul daami trepil istumast leidis, ei uskunud ta tõepoolest mitte ühtegi sõna ning pani luulujutu külmetusest tekkinud palaviku arvele, kuniks memm taadile seda fotot näitas, mida mina täna teile esitlen. Sellest ajast peale ei oska kumbki vanapaarist kosta, mis tol päeval tegelikult aset leidis, ent nad on üksmeelel, et see on üks ainulaadseimaid fotosid kogu maamuna peal.
RSS Feed
