"Talv on tulekul, milord Guuburra."
"Ma tean seda, Puuslik, seetõttu ma ju siia lendasingi."
"Muidugi-muidugi. Kuidas ma saan teid aidata, mu härra?"
"Ma arvasin, et kännuvaimud näevad kõikide muresid!"
"Jah, aga teil on neid üsnagi palju."
"Kelleks sa mind õige pead? Läbikukkunud kuningaks, kes ei suuda oma kaastiivulisi juhtida?" suskas Guuburra oma laia nokka ähvardavalt otse kännuvaimu moondunud näo ette.
"Ei, milord, te olete igati väärikas," vastas Puuslik kõigutamatult.
"Ma loodan, et su juurvennad on samal arvamusel!"
"Muidugi-muidugi... Kuidas ma teid aidata saan, mu härra?"
"Kas sa oled kakaduudega mestis, et muudkui korrutad?"
"Ei, milord, ma soovin kõigest alandlikult teada, millest soovite alustada. Kõigele korraga ei oska ma nõu anda."
"Jah! Loomulikult! Ma teadsin seda!" hõikas lind ning vaatas uhkelt kaugusesse. "Kodu!"
"Mis sellega, härra?" küsis Puuslik pärast venivat pausi.
Guuburra keeras oma pea aeglaselt kännuvaimu poole ning küsis ärritunult: "Mis nali see on? Oled sa tõeline kännuvaim või lihtsalt üks rääkida mõistev puupea?"
"Olen mõlemat, mu härra, kännuvaim ja puupea - need kaks käivad käsikäes."
"Tundub nii," lausus Guuburra põlgavalt, "kännuvaim, kes on nii rumal, et ei oska mind aidatagi."
"Te peate täpseid küsimusi esitama, milord," kostis Puuslik rahumeelselt, laskmata end kuninga sõnadest häirida.
"Jah! Ma teadsin seda!" ütles lind suurjooneliselt ning pööras pilgu oma kujuteldava õukonna poole. "Ega ma puupea pole!"
"Muidugi te pole, mu härra. saite selles ehk juba selgust."
"Jah, Puuslik! Sina oled puupea, mina olen kuningas!"
"Muidugi-muidugi... Puupea."
"Kes?!"
"Mina, härra, mina."
"Õige! Puupea."
Möödus hetk või isegi kaks, mil Guuburra kaalus ja imetles mõtetes oma tiitli suursugusust. Saades aru, et kuningas ei kavatsegi oma unistustest väljuda, liigatas Puuslik oma massiivset kätt, millel lind juba mõnda aega end mugavalt oli tundnud.
"Aeh!" hüüatas Guuburra. "Mis siis nüüd?"
"Ei oska öelda, milord, teie tulite minult nõu küsima, mitte vastupidi."
"Jah! Loomulikult! Kodu!"
Kännuvaim vaikis.
"Talv on tulekul ja ma... me kardame, kas..."
"Siit pagedes ootavad teid ka mujal sobilikud kodupuud," lõpetas Puuslik kuninga lause.
"Jah! Ei! Tähendab... Me ei põgene, me rändame! Siin, Lõunamaal, läheb kohutavalt jahedaks ja..."
"Te peaksite kogema Põhjamaa talvesid," sõnas kännuvaim omaette.
"Kuidas?" oli kuningas oma sõnade katkestamisest häiritud.
"Te peaksite kündma Põhjamaa palgeid. Kas saate aru, milord?"
"Jah! Loomulikult saan!"
Guuburra ei saanud aru. Puuslik avas aga ettevaatlikult oma tiivalaadse kuivanud peo ning tõi nähtavale väikse kuhjatäie pisikesi musti pabulaid.
"Need on mu vennad-õued, kellesse on kogunenud meie esivanemate elutarkused, mälestused, rõõmud ja rõõmutused, õnned ja õnnetused - kogu eelnev minevik."
Kuningas uudistas neid pisikesi asju, siis Puusliku silmi, seejärel taas musti ümaraid esemeid ja kännuvaimu suuava. Ta kuristas hoolikalt kurku ning tervitas uustulnukaid traditsioonilise kombe kohaselt naerulaadse häälega: "Olge te Burrade perekonna nimel tervitatud, Puusliku perekond! Olete tänase päeva puhul võrratult... mustad... ja läikivad!"
Vaikus. Ei ühtegi sõna kõnetatud pabulate ega kännuvaimu poolt. Guuburra piilus oma uhkest hoiakust hoolimata moondunud puupea poole, oodates temapoolset heakskiitu.
"Muidugi-muidugi..."
"Kas nad ei mõista veel rääkida?" uuris kuningas.
"Te pole vist varem seemneid näinud, mu härra?"
"Jah! Ei! Muidugi olen!" tundis lind piinlikkust. "Aga ma eelistan krõbedaid putukaid ning konnakoibasid!"
"Muidugi-muidugi..."
Guuburra ei teadnud, kuhu enam vaadata, mistõttu neelas ta oma uhkuse alla ning küsis: "Mida ma nendega pihta peaksin hakkama, Puuslik?"
"Alla neelama, mu härra."
"Sinu õed ja vennad?!"
"Muidugi, mu härra. Nii nagu teie esilindud seda aegade algusest on teinud."
"Ja kuidas see peaks aitama mul... meil kodu leida?"
"Te neelate need seemned tervelt alla ning lendate sedamaid oma kaaslastega Põhjamaale, ent te ei tohi vahepeal kordagi... tugevalt sirtsutada, kui te saate aru, mida ma silmas pean."
"Jah! Saan!"
Guuburra ei saanud aru.
"Kui te kord soojale maale jõuate, lasete seemneil maapinda jõuda - nii saavad mu õdedest-vendadest teile uued kodupuud."
"Hiilgav, kallis Puuslik! Hiilgav maagia!" rõõmustas kuningas ning kahmas mustad pabulad oma avarate nokkade vahele, lastes neil kurgust alla voolata nagu hommikul püütud anšoovise.
"See pole maagia, mu härra, see on Emakese Looduse tahe."
"Hiilgav nõid! Uskumatult hiilgav nõid! Me tasustame teda hästi!"
Kui Puuslik oleks võtnud kaelaga vormi, oleks ta suutnud oma pead raputada, ent praegu pidi ta leppima mahavaikitud ohkega, mil ta oma peo sulges.
"Mida te veel ootate, milord? Neelasite ju seemned alla."
"Aga Ignis?" muutus Guuburra ilme ootamatult tõsiseks.
"Kardate, et Vahemaa taevaste jumal kõrvetab tee peal teie tiivad, mu härra?"
"Jah! Nii mitmedki parved on enne meid langenud ja vaid vähesed tagasi tulnud, suutmata enam lennata. Mõte temast paneb mu suled värisema, unenäod temast huilgudes ärkama. Oskad sa mind... meid aidata, Puuslik?"
"Kas te joote piisavalt vett, mu härra?"
"Joome!"
"Kas te kastate end kolm korda päevas lompidesse, jõgedesse, järvedesse, mu härra?"
"Seda me teeme!"
"Kas te lendate kõrgel taevas?"
"Jah!"
"Kas te teete lendamiste vahel pause?"
"Muidugimõista!"
"Kas te varjute päeval päikese eest, mu härra?"
"Seda kindlasti! Muidu kaotaksime mõtlemise!"
"Muidugi-muidugi... Kas te sööte piisavalt, mu härra?"
"Sööme! Muidu ei jaksaks ju lennata!"
"Selge. Sel juhul on teil vaja leida üks eukalüptiõis, keerutada see rulli, toppida rull kiviprao vahele ning visata kivi kõrgeima künka otsast alla. Seejärel otsite kivi maandumiskohale lähimast põõsast mardika. See putukas tuleb viia kiireima vooluga jõe äärde, elusana, ning asetada ta sügavaimasse jõesopistusse. Tema kõrvale tuleb aga asetada kolm krabijalga, neli ämblikuvõrku ja viis tühja jõekarpi, mis tuleb omakorda täita soolvee millimallikate pisaratega. Kui olete sopistuse känguru karvadega täitnud, hüppate selle peal sada korda, kraaksatades iga kord nagu Põhjamaade vares. Niimoodi talitades olete Ignise eest kaitstud, austatud Guuburra."
"Kuidas... Kuidas see... Põhjamaade vares kraaksub?"
"Umbes nagu vanalinnud, kellel pole enam häält, milord."
"Jah! Loomulikult! Väga hea!" erutus lind rõõmsalt ning asus kiiruga tiibu lehvitama. "Ole tänatud, Puuslik, Burra rahva nimel!"
Õige pea paistis taevalael suurest kuningast vaid peaaegu märkamatu laik. Kännuvaimul ei jäänud muud üle, kui seda kahanevat kogu rahumeelselt jälgida, kuna tal ei käinud just palju külalisi ning tal polnud ka kuhugi kiiret. Puuslik laskis kuuldavale ühe tühjusesse eksleva ohke ning lausus muheledes: "Puupea."
---
Mis Guuburrast ja tema rahvast täpsemalt sai, teavad vaid üksikud nokk-kroonikud, ent kuuldavasti suunas Põhjamaast innustust saanud kuningas oma kaaslased lõunasse, kus oli kordades jahedam, kui talve-eelsel Lõunamaal. Vähemalt ei pidanud Burra perekond seal talve üksi üle elama. Paksuks söönud pingviinid, kellele meeldis tugevalt sirtsutamine, suutsid oma eluviisidega kuude kaupa talvelaagrit soojas hoida, niiet ükski lind külma ei pidanud kannatama. Kuidas aga uhke tiitliga Guuburra sellised tingimused üle elas, on omaette lugu.
"Ma tean seda, Puuslik, seetõttu ma ju siia lendasingi."
"Muidugi-muidugi. Kuidas ma saan teid aidata, mu härra?"
"Ma arvasin, et kännuvaimud näevad kõikide muresid!"
"Jah, aga teil on neid üsnagi palju."
"Kelleks sa mind õige pead? Läbikukkunud kuningaks, kes ei suuda oma kaastiivulisi juhtida?" suskas Guuburra oma laia nokka ähvardavalt otse kännuvaimu moondunud näo ette.
"Ei, milord, te olete igati väärikas," vastas Puuslik kõigutamatult.
"Ma loodan, et su juurvennad on samal arvamusel!"
"Muidugi-muidugi... Kuidas ma teid aidata saan, mu härra?"
"Kas sa oled kakaduudega mestis, et muudkui korrutad?"
"Ei, milord, ma soovin kõigest alandlikult teada, millest soovite alustada. Kõigele korraga ei oska ma nõu anda."
"Jah! Loomulikult! Ma teadsin seda!" hõikas lind ning vaatas uhkelt kaugusesse. "Kodu!"
"Mis sellega, härra?" küsis Puuslik pärast venivat pausi.
Guuburra keeras oma pea aeglaselt kännuvaimu poole ning küsis ärritunult: "Mis nali see on? Oled sa tõeline kännuvaim või lihtsalt üks rääkida mõistev puupea?"
"Olen mõlemat, mu härra, kännuvaim ja puupea - need kaks käivad käsikäes."
"Tundub nii," lausus Guuburra põlgavalt, "kännuvaim, kes on nii rumal, et ei oska mind aidatagi."
"Te peate täpseid küsimusi esitama, milord," kostis Puuslik rahumeelselt, laskmata end kuninga sõnadest häirida.
"Jah! Ma teadsin seda!" ütles lind suurjooneliselt ning pööras pilgu oma kujuteldava õukonna poole. "Ega ma puupea pole!"
"Muidugi te pole, mu härra. saite selles ehk juba selgust."
"Jah, Puuslik! Sina oled puupea, mina olen kuningas!"
"Muidugi-muidugi... Puupea."
"Kes?!"
"Mina, härra, mina."
"Õige! Puupea."
Möödus hetk või isegi kaks, mil Guuburra kaalus ja imetles mõtetes oma tiitli suursugusust. Saades aru, et kuningas ei kavatsegi oma unistustest väljuda, liigatas Puuslik oma massiivset kätt, millel lind juba mõnda aega end mugavalt oli tundnud.
"Aeh!" hüüatas Guuburra. "Mis siis nüüd?"
"Ei oska öelda, milord, teie tulite minult nõu küsima, mitte vastupidi."
"Jah! Loomulikult! Kodu!"
Kännuvaim vaikis.
"Talv on tulekul ja ma... me kardame, kas..."
"Siit pagedes ootavad teid ka mujal sobilikud kodupuud," lõpetas Puuslik kuninga lause.
"Jah! Ei! Tähendab... Me ei põgene, me rändame! Siin, Lõunamaal, läheb kohutavalt jahedaks ja..."
"Te peaksite kogema Põhjamaa talvesid," sõnas kännuvaim omaette.
"Kuidas?" oli kuningas oma sõnade katkestamisest häiritud.
"Te peaksite kündma Põhjamaa palgeid. Kas saate aru, milord?"
"Jah! Loomulikult saan!"
Guuburra ei saanud aru. Puuslik avas aga ettevaatlikult oma tiivalaadse kuivanud peo ning tõi nähtavale väikse kuhjatäie pisikesi musti pabulaid.
"Need on mu vennad-õued, kellesse on kogunenud meie esivanemate elutarkused, mälestused, rõõmud ja rõõmutused, õnned ja õnnetused - kogu eelnev minevik."
Kuningas uudistas neid pisikesi asju, siis Puusliku silmi, seejärel taas musti ümaraid esemeid ja kännuvaimu suuava. Ta kuristas hoolikalt kurku ning tervitas uustulnukaid traditsioonilise kombe kohaselt naerulaadse häälega: "Olge te Burrade perekonna nimel tervitatud, Puusliku perekond! Olete tänase päeva puhul võrratult... mustad... ja läikivad!"
Vaikus. Ei ühtegi sõna kõnetatud pabulate ega kännuvaimu poolt. Guuburra piilus oma uhkest hoiakust hoolimata moondunud puupea poole, oodates temapoolset heakskiitu.
"Muidugi-muidugi..."
"Kas nad ei mõista veel rääkida?" uuris kuningas.
"Te pole vist varem seemneid näinud, mu härra?"
"Jah! Ei! Muidugi olen!" tundis lind piinlikkust. "Aga ma eelistan krõbedaid putukaid ning konnakoibasid!"
"Muidugi-muidugi..."
Guuburra ei teadnud, kuhu enam vaadata, mistõttu neelas ta oma uhkuse alla ning küsis: "Mida ma nendega pihta peaksin hakkama, Puuslik?"
"Alla neelama, mu härra."
"Sinu õed ja vennad?!"
"Muidugi, mu härra. Nii nagu teie esilindud seda aegade algusest on teinud."
"Ja kuidas see peaks aitama mul... meil kodu leida?"
"Te neelate need seemned tervelt alla ning lendate sedamaid oma kaaslastega Põhjamaale, ent te ei tohi vahepeal kordagi... tugevalt sirtsutada, kui te saate aru, mida ma silmas pean."
"Jah! Saan!"
Guuburra ei saanud aru.
"Kui te kord soojale maale jõuate, lasete seemneil maapinda jõuda - nii saavad mu õdedest-vendadest teile uued kodupuud."
"Hiilgav, kallis Puuslik! Hiilgav maagia!" rõõmustas kuningas ning kahmas mustad pabulad oma avarate nokkade vahele, lastes neil kurgust alla voolata nagu hommikul püütud anšoovise.
"See pole maagia, mu härra, see on Emakese Looduse tahe."
"Hiilgav nõid! Uskumatult hiilgav nõid! Me tasustame teda hästi!"
Kui Puuslik oleks võtnud kaelaga vormi, oleks ta suutnud oma pead raputada, ent praegu pidi ta leppima mahavaikitud ohkega, mil ta oma peo sulges.
"Mida te veel ootate, milord? Neelasite ju seemned alla."
"Aga Ignis?" muutus Guuburra ilme ootamatult tõsiseks.
"Kardate, et Vahemaa taevaste jumal kõrvetab tee peal teie tiivad, mu härra?"
"Jah! Nii mitmedki parved on enne meid langenud ja vaid vähesed tagasi tulnud, suutmata enam lennata. Mõte temast paneb mu suled värisema, unenäod temast huilgudes ärkama. Oskad sa mind... meid aidata, Puuslik?"
"Kas te joote piisavalt vett, mu härra?"
"Joome!"
"Kas te kastate end kolm korda päevas lompidesse, jõgedesse, järvedesse, mu härra?"
"Seda me teeme!"
"Kas te lendate kõrgel taevas?"
"Jah!"
"Kas te teete lendamiste vahel pause?"
"Muidugimõista!"
"Kas te varjute päeval päikese eest, mu härra?"
"Seda kindlasti! Muidu kaotaksime mõtlemise!"
"Muidugi-muidugi... Kas te sööte piisavalt, mu härra?"
"Sööme! Muidu ei jaksaks ju lennata!"
"Selge. Sel juhul on teil vaja leida üks eukalüptiõis, keerutada see rulli, toppida rull kiviprao vahele ning visata kivi kõrgeima künka otsast alla. Seejärel otsite kivi maandumiskohale lähimast põõsast mardika. See putukas tuleb viia kiireima vooluga jõe äärde, elusana, ning asetada ta sügavaimasse jõesopistusse. Tema kõrvale tuleb aga asetada kolm krabijalga, neli ämblikuvõrku ja viis tühja jõekarpi, mis tuleb omakorda täita soolvee millimallikate pisaratega. Kui olete sopistuse känguru karvadega täitnud, hüppate selle peal sada korda, kraaksatades iga kord nagu Põhjamaade vares. Niimoodi talitades olete Ignise eest kaitstud, austatud Guuburra."
"Kuidas... Kuidas see... Põhjamaade vares kraaksub?"
"Umbes nagu vanalinnud, kellel pole enam häält, milord."
"Jah! Loomulikult! Väga hea!" erutus lind rõõmsalt ning asus kiiruga tiibu lehvitama. "Ole tänatud, Puuslik, Burra rahva nimel!"
Õige pea paistis taevalael suurest kuningast vaid peaaegu märkamatu laik. Kännuvaimul ei jäänud muud üle, kui seda kahanevat kogu rahumeelselt jälgida, kuna tal ei käinud just palju külalisi ning tal polnud ka kuhugi kiiret. Puuslik laskis kuuldavale ühe tühjusesse eksleva ohke ning lausus muheledes: "Puupea."
---
Mis Guuburrast ja tema rahvast täpsemalt sai, teavad vaid üksikud nokk-kroonikud, ent kuuldavasti suunas Põhjamaast innustust saanud kuningas oma kaaslased lõunasse, kus oli kordades jahedam, kui talve-eelsel Lõunamaal. Vähemalt ei pidanud Burra perekond seal talve üksi üle elama. Paksuks söönud pingviinid, kellele meeldis tugevalt sirtsutamine, suutsid oma eluviisidega kuude kaupa talvelaagrit soojas hoida, niiet ükski lind külma ei pidanud kannatama. Kuidas aga uhke tiitliga Guuburra sellised tingimused üle elas, on omaette lugu.
RSS Feed
