Ryü-Ω21 oli ebastabiilseim kui kunagi varem. Kui Dr. Michael Walters pahaaimamatut looma temporaalkahuriga sihtis, oli ta surmkindlal veendumusel, et peab juba saja kaheksakümne üheksandat korda oma assistendiga öö otsa labori seinu puhtaks kraapima. Teisi abilisi oli võimatu leida, kuna eksperimentaalse temporaalgeneetika teadlaste operatsioon toimus ülima saladuskatte all Sheppartoni ja Moroopna väikelinnade vahelisel Gemmilli soo looduskaitse alal. McFarlane tee otsas. Maa all. Seekordse isendi organid aga ei tunnelleerunud läbi testkambri, vaid kadusid ühes naha ja hirmust suureks paisunud silmadega. Pea sama suurte silmadega nagu Dr. Waltersil, kes seisis veel mõnda aega pahviks lööduna temporaalkahuri kontrollpuldi taga, üks käsi fikseeritud sihtimishoovale, teine käsi rusikana impulsi vallandamise nupu peale.
"Kõik korras, Dr. Walters?" küsis laborisse äsja sisenenud assistent. "Kus känguru on? Kas lasen teile uue tuua?"
"Öhh," oli esimene ja ainus häälitsus, mille teadlane suutis justkui transist väljudes huulile manada.
"Dr.Walters?!" astus murelik naine kolleegile lähemale.
"Jah. Jah. Jah. JAH, Jenny! JAH!" võttis mees assistendi õnnejoovastuslikku embusesse.
"Vabandage, aga te olete ehk liialt familiaarne," kohmetus naine pärast pikale veninud kallistust.
"Jah, endastki mõista! Vabandan väga," sõnas Dr. Walters ning sammus hüplikul sammul testkambri poole. "Vaadake, preili Sutton, känguru on kadunud!"
"Selge, ma lasen siis teile järgmise tuua," vastas Jenny õlgu kehitades ning hakkas end minekule sättima.
"Ei-ei-ei!" hõikas mees ekstaatiliselt ning jooksis labori sissepääsu ette, et naist peatada. "Vaadake, känguru oli just hetk tagasi siin, aga ta on kadunud! Ma panin ta kaduma!"
Assistent uuris teadlase silmi ning seejärel neid ümbritsevat ruumi.
"Aga kuhu te siis ta peitsite? Seinad on ju nähtavasti puhtad."
"Ei-ei-ei! Te olete valesti aru saanud! Mitte kuhu, vaid mis aega ma ta peitsin!"
"Ahah," kostis naine skeptiliselt, "kui te nüüd mind vabandaksite, siis ma läheksin teile uut isendit tooma."
Dr. Walters vaatas naisele mõistmatult otsa, ent ei jätnud jonni: "Salvestis! See jäi ju kindlasti videosse! Las ma otsin selle üles ja näitan teile! Ma tõepoolest ei aja udujuttu, see kuradi känguru allus teporaalmuteerivale impulsile!"
"Ahah," vastas Jenny ning järgnes tuimalt Dr. Waltersile. Tundide kaupa verd kanalisatsioonist alla valanud abiline oli känguru sisikonnaga liialt sina peal, et taolist äkitset kordaminekut uskuda.
"Nii, mai, 15, subjekt Ryü-Ω21, 158cm, 42kg, 145 GeV, delta t-9000h," pomises uurija eksperimendi andmeid mööda ekraani taga ajades. "Nii! Video! Kerin ta väheke tagasi, et..."
Ent mees ei jõudnudki oma lauset lõpetada. Ühtäkki hõljus Dr. Waltersi ja Jenny nägude ees täiesti füüsilisel kujul emase känguru pea, kes oli loetud minutid tagsi testkambrist haihtunud. Seda trikki kordas ta nüüdki, viies ühes endaga kaasa arvuti koos raske raudlauaga ning osa paksust laest ja põrandast, jättes maha meetrise läbimõõduga kraatri, laelambi kaduisega tekkinud poolpimeduse ning lööklaine, mis paiskas teadlased pikali.
Dr. Waltersi kõrvades kumises lõputu kõrgsageduslik noot ning tal oli raskusi orienteerumisega, ent lõpuks tabasid tema kobavad käed teise inimese sõrmi. Nende vahemaa oli aga ootamatult suur nagu põrandale kukkunud viineritel. Sundides ennast šokist toibuma, sobras ta oma tolmuste pükste taskutes ning tõi nähtavale improviseeritud lambi telefoni näol, mille kuma valgustas asetleidnud sündmust. Krohvipuru ja räsitud juhtmete seas lebas kolm siniseks lakitud küünt ega näppu. Need ligemed ei kuulunud ühelegi kehale, neist voolas välja värske tumepunane veri. Dr. Waltersi süda tõmbus vaakumisse nagu väike laboriruum loetud hetked tagasi. Tema kuulmine taastus järk-järgult, ent vilin säilis. Samuti lisandus tüütult huilgava alarmi udupasuna laadne burdoon ja tagavarahapniku ventiilide sisin. Ajades ennast seina najal käperdades püsti, veendus justkui väiksemat sorti pommiplahvatuse üle elanud Dr. Walters, et temast oli saanud ainus hingeline ruumis.
"Jenny!" kähistas teadlane vaevaliselt. Mees lonkis küll vasakut jalga, ent tema edasiste tegevuste siht oli selgemast selgem ning kiire. Paari valuliselt pika minuti jooksul, mil Dr. Walters jupp-jupp haaval oma igapäevase ego kõrvale jättis, tundis ta end üha tugevamana. Aktiveeriunud TMT (temporaal-meditsiin-turvise) automaattervenduse süsteemid, kadus ka viimnegi kontidesse ja lihastesse tunginud valu. Alles jäi vaid terav pitsitus ja tühjus mehe südames.
"TMT, delta t-9000h," deklameeris eriskummalisse rüüsse astunud teadlane temporaalkiivrit pähe pannes.
"Kinnitada Delta t-9000h märksõnaga," kostis mehaaniline hääl.
Dr. Michael Walters asetas rusikad vastastikku ning lausus kindlal häälel: "Välgu Mihkel."
"Kinnitatud," kõlas masinlik vastus, mispeale hakkas turvis kasvaval häälel huilgama. Mehe kartmatute silme all kaotasid objektid piirjooned ning värvid muutusid ebamäärasteks. Järgneva vaakumplahvatuse saatel jäi labor täiesti inimtühjaks.
---
Kuigi Ryü-Ω21 oli tollase aja (mitte, et sel määratlusel tähtsust oleks) üks ekstreemsemaid temporaalanomaalia kandjaid, pole antud juht jäänud kindlasti ainsaks näiteks. Jätmata kõrvale tõsiasja, et mainitud känguru hüppas ajas ning mõjutas seeläbi ka kõikide temaga kokku puutunud objektide ajalist nihet, puudus kõikide Maa II elanike õnneks tema ajust AIQ kiip, mistõttu võime vaid aimata, kui segaduses oli vaene loomake, kui Dr. Walters või siis Välgu Mihkel ta temporaalõksu püüdis. Mis aga mehe südamesse puutub, on see pidevalt ajast ees või maas, olenevalt päevast. Mitte, et viimasel tähtsust oleks.
"Kõik korras, Dr. Walters?" küsis laborisse äsja sisenenud assistent. "Kus känguru on? Kas lasen teile uue tuua?"
"Öhh," oli esimene ja ainus häälitsus, mille teadlane suutis justkui transist väljudes huulile manada.
"Dr.Walters?!" astus murelik naine kolleegile lähemale.
"Jah. Jah. Jah. JAH, Jenny! JAH!" võttis mees assistendi õnnejoovastuslikku embusesse.
"Vabandage, aga te olete ehk liialt familiaarne," kohmetus naine pärast pikale veninud kallistust.
"Jah, endastki mõista! Vabandan väga," sõnas Dr. Walters ning sammus hüplikul sammul testkambri poole. "Vaadake, preili Sutton, känguru on kadunud!"
"Selge, ma lasen siis teile järgmise tuua," vastas Jenny õlgu kehitades ning hakkas end minekule sättima.
"Ei-ei-ei!" hõikas mees ekstaatiliselt ning jooksis labori sissepääsu ette, et naist peatada. "Vaadake, känguru oli just hetk tagasi siin, aga ta on kadunud! Ma panin ta kaduma!"
Assistent uuris teadlase silmi ning seejärel neid ümbritsevat ruumi.
"Aga kuhu te siis ta peitsite? Seinad on ju nähtavasti puhtad."
"Ei-ei-ei! Te olete valesti aru saanud! Mitte kuhu, vaid mis aega ma ta peitsin!"
"Ahah," kostis naine skeptiliselt, "kui te nüüd mind vabandaksite, siis ma läheksin teile uut isendit tooma."
Dr. Walters vaatas naisele mõistmatult otsa, ent ei jätnud jonni: "Salvestis! See jäi ju kindlasti videosse! Las ma otsin selle üles ja näitan teile! Ma tõepoolest ei aja udujuttu, see kuradi känguru allus teporaalmuteerivale impulsile!"
"Ahah," vastas Jenny ning järgnes tuimalt Dr. Waltersile. Tundide kaupa verd kanalisatsioonist alla valanud abiline oli känguru sisikonnaga liialt sina peal, et taolist äkitset kordaminekut uskuda.
"Nii, mai, 15, subjekt Ryü-Ω21, 158cm, 42kg, 145 GeV, delta t-9000h," pomises uurija eksperimendi andmeid mööda ekraani taga ajades. "Nii! Video! Kerin ta väheke tagasi, et..."
Ent mees ei jõudnudki oma lauset lõpetada. Ühtäkki hõljus Dr. Waltersi ja Jenny nägude ees täiesti füüsilisel kujul emase känguru pea, kes oli loetud minutid tagsi testkambrist haihtunud. Seda trikki kordas ta nüüdki, viies ühes endaga kaasa arvuti koos raske raudlauaga ning osa paksust laest ja põrandast, jättes maha meetrise läbimõõduga kraatri, laelambi kaduisega tekkinud poolpimeduse ning lööklaine, mis paiskas teadlased pikali.
Dr. Waltersi kõrvades kumises lõputu kõrgsageduslik noot ning tal oli raskusi orienteerumisega, ent lõpuks tabasid tema kobavad käed teise inimese sõrmi. Nende vahemaa oli aga ootamatult suur nagu põrandale kukkunud viineritel. Sundides ennast šokist toibuma, sobras ta oma tolmuste pükste taskutes ning tõi nähtavale improviseeritud lambi telefoni näol, mille kuma valgustas asetleidnud sündmust. Krohvipuru ja räsitud juhtmete seas lebas kolm siniseks lakitud küünt ega näppu. Need ligemed ei kuulunud ühelegi kehale, neist voolas välja värske tumepunane veri. Dr. Waltersi süda tõmbus vaakumisse nagu väike laboriruum loetud hetked tagasi. Tema kuulmine taastus järk-järgult, ent vilin säilis. Samuti lisandus tüütult huilgava alarmi udupasuna laadne burdoon ja tagavarahapniku ventiilide sisin. Ajades ennast seina najal käperdades püsti, veendus justkui väiksemat sorti pommiplahvatuse üle elanud Dr. Walters, et temast oli saanud ainus hingeline ruumis.
"Jenny!" kähistas teadlane vaevaliselt. Mees lonkis küll vasakut jalga, ent tema edasiste tegevuste siht oli selgemast selgem ning kiire. Paari valuliselt pika minuti jooksul, mil Dr. Walters jupp-jupp haaval oma igapäevase ego kõrvale jättis, tundis ta end üha tugevamana. Aktiveeriunud TMT (temporaal-meditsiin-turvise) automaattervenduse süsteemid, kadus ka viimnegi kontidesse ja lihastesse tunginud valu. Alles jäi vaid terav pitsitus ja tühjus mehe südames.
"TMT, delta t-9000h," deklameeris eriskummalisse rüüsse astunud teadlane temporaalkiivrit pähe pannes.
"Kinnitada Delta t-9000h märksõnaga," kostis mehaaniline hääl.
Dr. Michael Walters asetas rusikad vastastikku ning lausus kindlal häälel: "Välgu Mihkel."
"Kinnitatud," kõlas masinlik vastus, mispeale hakkas turvis kasvaval häälel huilgama. Mehe kartmatute silme all kaotasid objektid piirjooned ning värvid muutusid ebamäärasteks. Järgneva vaakumplahvatuse saatel jäi labor täiesti inimtühjaks.
---
Kuigi Ryü-Ω21 oli tollase aja (mitte, et sel määratlusel tähtsust oleks) üks ekstreemsemaid temporaalanomaalia kandjaid, pole antud juht jäänud kindlasti ainsaks näiteks. Jätmata kõrvale tõsiasja, et mainitud känguru hüppas ajas ning mõjutas seeläbi ka kõikide temaga kokku puutunud objektide ajalist nihet, puudus kõikide Maa II elanike õnneks tema ajust AIQ kiip, mistõttu võime vaid aimata, kui segaduses oli vaene loomake, kui Dr. Walters või siis Välgu Mihkel ta temporaalõksu püüdis. Mis aga mehe südamesse puutub, on see pidevalt ajast ees või maas, olenevalt päevast. Mitte, et viimasel tähtsust oleks.
RSS Feed
