Uue ookeani pind oli täna hulga vaiksem kui eelnevatel päevadel, nii et Caleb suuris reelingule nõjatudes isegi kumerat silmapiiri tuvastada. Ta polnud juba üheksa päeva tekile astunud, seega võttis loomuliku valgusega harjumine omajagu aega.
"13 kasti õunu, 17 kasti pirne, 5 kasti banaane," loendas mees oma piipu vastu metalli tühjaks kopsides. "Neetud!"
Caleb pistis piibu põuetasku ning sööstis tormakalt kastidest moodustatud koridori. Tema pilk oli intensiivne ja murelik, kui ta igast järgmisest varudega täidetud kastist mööda minnes neid rusikaga prõmmis.
"Viisteist, kuusteist, seitseteist," pigistas ta viimastest kastidest möödudes läbi hammaste. Seejärel tõstis ta pilgu ning seiras tormi ajal kolm korda väiksemaks jäänud kastide kuhja. "Neetud! Seitseteist!"
Suutmata endale olukorra täbarust tunnistada, läbis Caleb oma rituaali veel kolm korda, tõdedes, et kaste pole vahepeal juurde tekkinud. Ahastuses haaras ta ühe pirni, vaatas seda heldimusega ning vajus kastile nõjatudes maha.
Veel aasta tagasi maksis Caleb roheliste viljadega suure maja liisingu eest, viis mahtuniversaaliga lapsi kooli ning renoveeris meeskonnaga oma isiklikku laeva. Tollal ei tulnud mehel pirnide söömine mõttessegi, kuna iga alles jäänud vili tähendas raha kasvu pangakontol. Nüüd tähendas aga iga alles jäänud vili elutundide rohkust. Õnneks ja kahjuks oli Caleb üksi. Kui ta asus hiiglasliku üleujutuse eel paaniliselt toidureserve kokku ajama, ei uskunud mitte keegi peale tema jutte, mida teadlased kõikjal uudistekanalites ja dokumentaalides levitasid. Seda hetkeni, mil katastroof tõepoolest kohale jõudis ning määratu osa inimkonnast uputas. Ent ignorantsete inimeste, sealhulgas Calebi perekonna, jaoks oli liiga hilja. Calebi abikaasa pidas meest hullumeelseks ning viis viimase teadmata vahetult enne tsunamit lapsed nende ühisesse rannamajja. Caleb pääses eluga, kuigi ta kahtles, kas ta on üldse enam elus.
"Sa kestad nende varudega vaid kolm kuud," kostus mürgine hääl mehe peas. "Puuviljad roiskuvad."
"Miks ma küll Noa kombel loomi ei võtnud?!" sajatas Caleb end pirniga vastu pead tagudes. Ühtäkki mees lõpetas. Ta tõusis, pistis pirni taskusse ning jooksis nagu silmaklappidega hobune oma kajuti suunas. Peatselt oli Caleb läppunud ruumidest taas soolase õhu käes. Temaga oli ühes ääreni veega täidetud tsinkplekkpang, mille ta pritsmete saatel tekile virutas.
"Anna andeks, mu sõber, aga sa pead mind aitama," lausus ta sügavalt pange vaadates ning jooksis peatamatu hooga kaptenisilla suunas. Peatselt naases Caleb õngeridvaga. Ta sööstis käe pange ning tõi nähtavale hõbedaselt läikiva väeti makrelli.
"Anna andeks, mu sõber," sõnas mees kala lõpustest konksu läbi surgates. Seejärel kiirustas ta reelingu äärde ning saatis makrelli laia ookeani poole lendu. "Mu sõber, sa teed mu rikkaks!"
Caleb ootas õhinal, et õngeritv rappuma hakkaks, ent seda ei juhtunud ei viieteist, kolmekümne, kuuekümne ega teab kui mitme minuti jooksul. Mees hiivas aeg-ajalt sööda veest välja, et veenduda selle olemasolus. Makrell oli pika veritsemise järel kangestunud ega sipelnud enam. Caleb vihastas ning viskas jõhvi küljes elutult rippuva kala taas lõputusse ookeanisse.
"Seal pole enam ühtegi kala," suskis sapine hääl mehe mõtteid.
"Peab olema," ei andnud Caleb veel alla.
"Ookean on tühi."
"Ei saa olla, kuhu nad ikka kaduda said?"
"Nad läksid parematele jahimaadele."
"Nad ei saa ju kõik surnud olla!"
Caleb tundis oma habemekarvu tuuleiili käes võbelemas.
"Ookean on lõputu, kuid siin neid pole," sisistas hääl.
"Aga see üks on mul veel ju õnge otsas!" hõikas mees tühjusele ning sikutas järsu liigutusega jõhvi veest välja. Kostus hele laksatus. Caleb vahtis tardunult vaheldumisi katkenud jõhvi ning mustavat veepinda. Tema järgmine reaktsioon oli makrellile järgi hüpata, ent taskust tekile kukkunud pirn tõi ta taas mõistusele.
"Näed, lasid viimsegi käest ära," sõnas nüüd üsnagi eristatav hääl mehe selja tagant.
Caleb ehmatas ja pööras ringi, märgates enda ees musta ähmast kogu. Ta libastus maas lebaval pirnil, kaotas tasakaalu ning kukkus üle laeva reelingu. Mehe silmad nägid veel hetkeks pilkases pimeduses helkivat sädet, kuid vett kopsudesse ahmides kustus seegi.
---
Sellest ajast peale triivib mädanevate kastidega alus mööda Uue ookeani veestikku, otsides sihitult paika, kus karile minna.
"13 kasti õunu, 17 kasti pirne, 5 kasti banaane," loendas mees oma piipu vastu metalli tühjaks kopsides. "Neetud!"
Caleb pistis piibu põuetasku ning sööstis tormakalt kastidest moodustatud koridori. Tema pilk oli intensiivne ja murelik, kui ta igast järgmisest varudega täidetud kastist mööda minnes neid rusikaga prõmmis.
"Viisteist, kuusteist, seitseteist," pigistas ta viimastest kastidest möödudes läbi hammaste. Seejärel tõstis ta pilgu ning seiras tormi ajal kolm korda väiksemaks jäänud kastide kuhja. "Neetud! Seitseteist!"
Suutmata endale olukorra täbarust tunnistada, läbis Caleb oma rituaali veel kolm korda, tõdedes, et kaste pole vahepeal juurde tekkinud. Ahastuses haaras ta ühe pirni, vaatas seda heldimusega ning vajus kastile nõjatudes maha.
Veel aasta tagasi maksis Caleb roheliste viljadega suure maja liisingu eest, viis mahtuniversaaliga lapsi kooli ning renoveeris meeskonnaga oma isiklikku laeva. Tollal ei tulnud mehel pirnide söömine mõttessegi, kuna iga alles jäänud vili tähendas raha kasvu pangakontol. Nüüd tähendas aga iga alles jäänud vili elutundide rohkust. Õnneks ja kahjuks oli Caleb üksi. Kui ta asus hiiglasliku üleujutuse eel paaniliselt toidureserve kokku ajama, ei uskunud mitte keegi peale tema jutte, mida teadlased kõikjal uudistekanalites ja dokumentaalides levitasid. Seda hetkeni, mil katastroof tõepoolest kohale jõudis ning määratu osa inimkonnast uputas. Ent ignorantsete inimeste, sealhulgas Calebi perekonna, jaoks oli liiga hilja. Calebi abikaasa pidas meest hullumeelseks ning viis viimase teadmata vahetult enne tsunamit lapsed nende ühisesse rannamajja. Caleb pääses eluga, kuigi ta kahtles, kas ta on üldse enam elus.
"Sa kestad nende varudega vaid kolm kuud," kostus mürgine hääl mehe peas. "Puuviljad roiskuvad."
"Miks ma küll Noa kombel loomi ei võtnud?!" sajatas Caleb end pirniga vastu pead tagudes. Ühtäkki mees lõpetas. Ta tõusis, pistis pirni taskusse ning jooksis nagu silmaklappidega hobune oma kajuti suunas. Peatselt oli Caleb läppunud ruumidest taas soolase õhu käes. Temaga oli ühes ääreni veega täidetud tsinkplekkpang, mille ta pritsmete saatel tekile virutas.
"Anna andeks, mu sõber, aga sa pead mind aitama," lausus ta sügavalt pange vaadates ning jooksis peatamatu hooga kaptenisilla suunas. Peatselt naases Caleb õngeridvaga. Ta sööstis käe pange ning tõi nähtavale hõbedaselt läikiva väeti makrelli.
"Anna andeks, mu sõber," sõnas mees kala lõpustest konksu läbi surgates. Seejärel kiirustas ta reelingu äärde ning saatis makrelli laia ookeani poole lendu. "Mu sõber, sa teed mu rikkaks!"
Caleb ootas õhinal, et õngeritv rappuma hakkaks, ent seda ei juhtunud ei viieteist, kolmekümne, kuuekümne ega teab kui mitme minuti jooksul. Mees hiivas aeg-ajalt sööda veest välja, et veenduda selle olemasolus. Makrell oli pika veritsemise järel kangestunud ega sipelnud enam. Caleb vihastas ning viskas jõhvi küljes elutult rippuva kala taas lõputusse ookeanisse.
"Seal pole enam ühtegi kala," suskis sapine hääl mehe mõtteid.
"Peab olema," ei andnud Caleb veel alla.
"Ookean on tühi."
"Ei saa olla, kuhu nad ikka kaduda said?"
"Nad läksid parematele jahimaadele."
"Nad ei saa ju kõik surnud olla!"
Caleb tundis oma habemekarvu tuuleiili käes võbelemas.
"Ookean on lõputu, kuid siin neid pole," sisistas hääl.
"Aga see üks on mul veel ju õnge otsas!" hõikas mees tühjusele ning sikutas järsu liigutusega jõhvi veest välja. Kostus hele laksatus. Caleb vahtis tardunult vaheldumisi katkenud jõhvi ning mustavat veepinda. Tema järgmine reaktsioon oli makrellile järgi hüpata, ent taskust tekile kukkunud pirn tõi ta taas mõistusele.
"Näed, lasid viimsegi käest ära," sõnas nüüd üsnagi eristatav hääl mehe selja tagant.
Caleb ehmatas ja pööras ringi, märgates enda ees musta ähmast kogu. Ta libastus maas lebaval pirnil, kaotas tasakaalu ning kukkus üle laeva reelingu. Mehe silmad nägid veel hetkeks pilkases pimeduses helkivat sädet, kuid vett kopsudesse ahmides kustus seegi.
---
Sellest ajast peale triivib mädanevate kastidega alus mööda Uue ookeani veestikku, otsides sihitult paika, kus karile minna.
RSS Feed
