"Mis sul arus oli, Terranus?"
"Mina tuleb õue, et inimesed näeb, ülem!"
Kämblasuurune mehike keerutas oma rosinasuuruseid silmi ning ohhetas: "Sa ju tead, et sa ei tohi kuumaga õues olla!"
"Nojah," mühatas kahe seina vahele pressitud olevus, "aga ma ju võtsib särk seljast!"
"See särk on loodud selleks, et sind Päikese eest kaitsta, sa vaene ürgvanem! Ilma selleta on su nahal suurem tõenäosus kantserogeenseteks protsessideks ning basaal..."
"Ninaga on häste, ülemprofessor!" hakkas äkki Terranus kiunuma. "Ei taha enam sõrme!"
"Millest sa räägid?" oli pisike teadlane segaduses. "Kas sulle on juba Päike pähe hakanud?"
"Ei! Päike taevas! Teie räägib see nasaal..." Terranus võdises nii palju, kui tal veel ruumi oli. "Mina ei tahab!"
"Ah, nasaal! Ei-ei! Mina rääkisin basaa... Tead, vahet pole. Räägi mulle nüüd rahulikult, kuidas sa siia sattusid?"
"Noh... Mina astub labor välja ja vaatab: oi, liblikas!"
"See liblikas, keda sa iga päev näed?"
"Jah, tema!" oli Terranus oma olukorrast hoolimata hetkeks üüratult elevil. "Tema lendab ja mina hüppab järgi. Nii tore!"
"Järelikult oli juba siis soe?"
"Mina ei teab, vaatab liblikas!"
"Selge, oli soe... Mis edasi sai?"
"Noh... Mina vaatab, et liblikas lendab seal, kus linn, aga ma kardab seal minna. Aga kaks poisid kutsub puude all, et ma tuleb appi. Mina ei jätab keegi häda!"
"Mis neil mureks oli?"
"Neil on suur tuli ja nemad vajab keegi, kes tuli toitu annab. Mina viskab suuri rõngad leeki ja poisid ikka naerab. Mina ka naerab, kõigil nii tore," naeratas Terranus. "Aga siis suur lärm ja viled ja tuled ja mu sõberad jookseb ära. Mulle meeldib kullimäng. Jookseb neile järgi."
"Kas need rõngad olid kummist ning mis värvi need tuled olid, millest sa räägid?"
"Mina ei teab! Küsimused teeb peavalu!" sähvas Terranus.
"Palun vabandust, ole hea ja jätka!" vabandas pöialteadlane.
"Oeh, mina ei leiab poisid, aga vaatab, uued poisid kurvad. Nemad suured mustad kotid kärus, aga ei jaksab maha panna. Ikka ma nemad appi, ei jätab häda! Need poisid ka naerab, mina väga lõbus! Üks poiss võtab aga nuga, aga mina nuga kardab! Ta naerab ja lõikab kott katki. Seal veel mitu kotid ja sinised püksid ja tore lilla müts. Mina tahab müts endale, poiss teeb noaga katki ja annab mulle katki mütsi. Mina kurb, aga posid naerab. Ja siis poisid võtab vee ja paneb kotid põlema!"
"Kas nendes kottides oli veel riideid ja sellel veel ehk imelik lõhn?" uuris professor.
"Küsimused - valu!"
"Tjah, õigus... Jätka, ole hea!"
"Nemad kotid poisid põletab puud ja mina kurb, tahab veega kustutab, aga vesi põleb ja minu särk põleb! Mina kohutavalt kardab ja hüppab kohe maha, aga poisid naerab! Mina nutab ja jookseb ära!"
"Vaene ürgvanem! Mis edasi sai?"
"Mina jõuab müürid juurde ja siin poisid ja tüdrukud ja kotid, milles püksid ja mütsid ja müürid vahel lärmi rõngad ja mul palav ja kisub särk ja nutab ja ja liblikas..."
Terrranus hakkas kohutavalt nuuksuma. Vahepeal olid tema jalge alla jõudnud veel kaks pöialteadlast.
"Hakkas jälle paisuma?" uuris esimene neist valjul häälel kõrgel lambi otsas seisvalt väikeselt mehikeselt.
"Ega ta ei saa tõesti sinna enam midagi kahjuks parata," kostis too. "Ilmad eriti jahedamaks ei lähe."
"Päike on pähe hakanud?" uuris teine pisike teadlane veoköisi lahti harutades.
"Päike... *nuuks* ...taevas!" löristas Terranus ninaga.
"Jah, Päike on taevas, aga Terranus on taas raskekoelise inimviiruse külge korjanud," kostis ülemprofessor nukralt põiktänava vahele pundunud ürgvanemat silmates. "Sinna pole samuti midagi parata..."
---
Kuidas ja kas kolm imepisikest teadlast tohutu Terranusega hakkama said, pole veel selge. Teatavasti otsib aga Ürgvanemate Nakkushaiguste Uuringukeskus hädasti uusi õpetlasi ning vabatahtlikke, kuna inimviirused ja nendega kaasnevad paistetustõved muutuvad üha tugevamateks ning ravid seetõttu aina keerukamaks. Kui arvad, et sinust võiks abi olla, pöördu otsemaid ülemprofessori poole või veelgi parem, tõtta sedamaid ürgvanemale appi! Jääst ja jäätisest kahjuks enam abi pole!
"Mina tuleb õue, et inimesed näeb, ülem!"
Kämblasuurune mehike keerutas oma rosinasuuruseid silmi ning ohhetas: "Sa ju tead, et sa ei tohi kuumaga õues olla!"
"Nojah," mühatas kahe seina vahele pressitud olevus, "aga ma ju võtsib särk seljast!"
"See särk on loodud selleks, et sind Päikese eest kaitsta, sa vaene ürgvanem! Ilma selleta on su nahal suurem tõenäosus kantserogeenseteks protsessideks ning basaal..."
"Ninaga on häste, ülemprofessor!" hakkas äkki Terranus kiunuma. "Ei taha enam sõrme!"
"Millest sa räägid?" oli pisike teadlane segaduses. "Kas sulle on juba Päike pähe hakanud?"
"Ei! Päike taevas! Teie räägib see nasaal..." Terranus võdises nii palju, kui tal veel ruumi oli. "Mina ei tahab!"
"Ah, nasaal! Ei-ei! Mina rääkisin basaa... Tead, vahet pole. Räägi mulle nüüd rahulikult, kuidas sa siia sattusid?"
"Noh... Mina astub labor välja ja vaatab: oi, liblikas!"
"See liblikas, keda sa iga päev näed?"
"Jah, tema!" oli Terranus oma olukorrast hoolimata hetkeks üüratult elevil. "Tema lendab ja mina hüppab järgi. Nii tore!"
"Järelikult oli juba siis soe?"
"Mina ei teab, vaatab liblikas!"
"Selge, oli soe... Mis edasi sai?"
"Noh... Mina vaatab, et liblikas lendab seal, kus linn, aga ma kardab seal minna. Aga kaks poisid kutsub puude all, et ma tuleb appi. Mina ei jätab keegi häda!"
"Mis neil mureks oli?"
"Neil on suur tuli ja nemad vajab keegi, kes tuli toitu annab. Mina viskab suuri rõngad leeki ja poisid ikka naerab. Mina ka naerab, kõigil nii tore," naeratas Terranus. "Aga siis suur lärm ja viled ja tuled ja mu sõberad jookseb ära. Mulle meeldib kullimäng. Jookseb neile järgi."
"Kas need rõngad olid kummist ning mis värvi need tuled olid, millest sa räägid?"
"Mina ei teab! Küsimused teeb peavalu!" sähvas Terranus.
"Palun vabandust, ole hea ja jätka!" vabandas pöialteadlane.
"Oeh, mina ei leiab poisid, aga vaatab, uued poisid kurvad. Nemad suured mustad kotid kärus, aga ei jaksab maha panna. Ikka ma nemad appi, ei jätab häda! Need poisid ka naerab, mina väga lõbus! Üks poiss võtab aga nuga, aga mina nuga kardab! Ta naerab ja lõikab kott katki. Seal veel mitu kotid ja sinised püksid ja tore lilla müts. Mina tahab müts endale, poiss teeb noaga katki ja annab mulle katki mütsi. Mina kurb, aga posid naerab. Ja siis poisid võtab vee ja paneb kotid põlema!"
"Kas nendes kottides oli veel riideid ja sellel veel ehk imelik lõhn?" uuris professor.
"Küsimused - valu!"
"Tjah, õigus... Jätka, ole hea!"
"Nemad kotid poisid põletab puud ja mina kurb, tahab veega kustutab, aga vesi põleb ja minu särk põleb! Mina kohutavalt kardab ja hüppab kohe maha, aga poisid naerab! Mina nutab ja jookseb ära!"
"Vaene ürgvanem! Mis edasi sai?"
"Mina jõuab müürid juurde ja siin poisid ja tüdrukud ja kotid, milles püksid ja mütsid ja müürid vahel lärmi rõngad ja mul palav ja kisub särk ja nutab ja ja liblikas..."
Terrranus hakkas kohutavalt nuuksuma. Vahepeal olid tema jalge alla jõudnud veel kaks pöialteadlast.
"Hakkas jälle paisuma?" uuris esimene neist valjul häälel kõrgel lambi otsas seisvalt väikeselt mehikeselt.
"Ega ta ei saa tõesti sinna enam midagi kahjuks parata," kostis too. "Ilmad eriti jahedamaks ei lähe."
"Päike on pähe hakanud?" uuris teine pisike teadlane veoköisi lahti harutades.
"Päike... *nuuks* ...taevas!" löristas Terranus ninaga.
"Jah, Päike on taevas, aga Terranus on taas raskekoelise inimviiruse külge korjanud," kostis ülemprofessor nukralt põiktänava vahele pundunud ürgvanemat silmates. "Sinna pole samuti midagi parata..."
---
Kuidas ja kas kolm imepisikest teadlast tohutu Terranusega hakkama said, pole veel selge. Teatavasti otsib aga Ürgvanemate Nakkushaiguste Uuringukeskus hädasti uusi õpetlasi ning vabatahtlikke, kuna inimviirused ja nendega kaasnevad paistetustõved muutuvad üha tugevamateks ning ravid seetõttu aina keerukamaks. Kui arvad, et sinust võiks abi olla, pöördu otsemaid ülemprofessori poole või veelgi parem, tõtta sedamaid ürgvanemale appi! Jääst ja jäätisest kahjuks enam abi pole!
RSS Feed