"Insener & koer"
Lumesajust vaikiva detsembriöö hakul hõõgus kitsa kuid kõrge katapulditehase kelpkatuse alusest kontorist läbi ümmarguse aknaavause sooja valgust. Toa mõlemas ääres asetsesid vanast suitsutatud tammest riiulid, mis olid täis mehaanika põhialuste raamatuid, iidsete sõjamasinate ürikuid ning kaasaegsete kiviheitjate jooniseid. Lisaks kolme meetri laiustele riiulitele mahtus väiksesse ruumi veel mõõduka suurusega kapp, mille peal asetses eelmise aasta uhkeima katapuldi vähendatud mudel ning selle kohal üle maailma kogutud aukirjad ja diplomid. Väreleva petrooleumilambi valgel istus keset kontorit kergelt habetunud noor mehaanikainsener, toetades oma küünarnukke omapärasele lauale. Selle oli ta voolinud kahekümne kahe aasta taguse tippkatapuldi jäänustest, mille ta leidis poolteist aastat tagasi teda praegu ümbritsevast suurest kõledast hoonest. Tollal oli maja maha jäetud ning siinseteks ainsateks töölisteks olid usinad sipelgad, kes olid mädanevatesse puurontidesse kümnendiga uhke elamise ehitanud. Kunagisest higi ja pisaratega täidetud hiilgusest olid alles vaid puutolmu ning majavammi hingus, kuid läbi Ootamatuse tahte tõid noore mehe töökus ning nutikus need nii talle kui tehasele uue hingamise.
Siin ta nüüd istus, kõigest kuusteist kuud hiljem, naaldudes oma loomingu otsas, toetades oma vasakule peole pead ning hoides paremas käes tilkuvat sulepead. Pärani silmad jõllitasid kolme klassikalise katapuldi jooniseid, mille tema vanem vend oli omal ajal hoolikalt visandanud ning üles ehitanud. Noormees jälitas oma pilguga sirgeid kontuure ning teravaid nurki nende vahel – see oli salakaval süsteem, mille taga peitusid märgi täpse tabamise saladused. Kuigi kõik tundus niivõrd keeruline, teadis ta, et võti tähtsaimasse peaks ometigi olema lihtsaimast lihtsam.
Staatilise õhustiku lõhkus üks tinditilk, mis langes sulepea otsast joonise alumisse paremasse nurka. Järsult sügavast mõttetegevusest välja jõnksatades tõusis insener hüpates püsti ning kuigi tal sellest pea pööritama hakkas, otsis ta meelekindlalt lahustit, et viga ruttu parandada. Paari kiire liigutusega oligi plekk justkui olematusse kadunud ning mitte kunagi eksisteerinud. Noormees pani tähele ukse kõrval seinal asetsevat vanaisa kella, mille tiksumise tempo tundus kostvat tema enda pulsist tunduvalt rahulikumana. Ta tõstis pilgu ning leidis, et minutiseier läheneb juba poole tunni pärast keskööle. Oli ta tõesti järjekordse pika ja töise päeva katapulditehases veetnud üritades oma venna ürikuid lahti muukida? Vahest tundus noorele insenerile endalegi, et ta mõistus kaob teinekord tööaega ning unustab tavaaja, sest nii oli mugavam toime tulla. Aeg möödus märkamatult ning muret pidi tundma alles siis, kui aju sai selle kulgemisest teadlikuks.
„Jah, nüüd on paras pooltund, et kodu poole teele asuda,“ lausus noormees endamisi. Ta rullis ürikud kokku ning pistis need silinderjasse nahkrakmetega plekktorusse. Ta haaras oma paksu musta talvemantli, keerutas ümber kaela sooja mustavalgekirju puuvillase salli, viskas joonistega toru nagu seljakoti üle õla ning kustutas kontoris tule. Jõudnud maja sissekäigu juurde riietas mees end soojalt, hingas veelkord sügavalt sisse, ohkas mõtlikult ning avas ukse. Vaatepilt meenutas rongijaamast väljuvat auruvedurit, kuna noore inseneri õhk muutus külmas öös valgeks aurupahvakuks. Uks sulgus automaatselt. Mees heitis veel korra pilgu oma kontoriaknale ning hakkas vaiksel sammul mööda Tähe puiesteed lõuna poole kõmpima.
Taevas oli täis heledast täiskuu kumast ning sillerdavatest tähtedest sellest kaugemal. Tänavad olid inimhingedest tühjad ning vaid üksikute akende taga polnud pererahvas magama heitnud, sest nendestki hõõgus veel valgust. Mööda kõmpiv kuju tumedas võis vaid oma peas ette kujutada, kuidas nendes tubades külmapühi tähistatakse.
Äkki on siinse akna taga ringi jooksmas väiksed lapsed, kes olid vastu ööd liiga palju magusat söönud ning ei suutnud enam magama jääda, vanemad murelikult teineteisele pilke heitmas ning mõtlemas mida ette võtta? Või ehk istus järgmise neljaruudulise raami ja eesriide taga kirjanik, kes oli rüüpamas oma üheksateistkümnendat tassi kohvi ning üritas peaga vastu seina tagudes oma peategelasele süngeid minevikusündmusi ja seoseid tulevikuga välja mõelda? Siiski võis järjekordse akna taga istuda hoopiski nohisev puusepp, kes polnud päeval oma tööga valmis saanud ning oli nüüd haaratud ootamatust inspiratsioonist uus halg puud kujukeseks voolida. Ei, selle paksu õrnalt kumava kardina taga istus noorpaar, üks teise süles, valgus paistmas vaid selleks, et teineteise näojooned paremini välja joonistuksid.
Insenerihakatis leidis, et ta ei saa niiviisi oma peas illusioone luues kunagi tõeliselt teada, mis lood tegelikult nende akende taga peituvad. Kuigi mõnest valguspraost sai sisse piiluda, siis ta leidis, et see on liialt ebaviisakas lähenemine. Noormehel oli pidev tahtmine jääda suvalise ukse taga seisma, sellele kolm korda koputada ning siis oodata, mil majaomanik talle jutu kaane avab, et ta saaks sisse astuda ning ühe rolli selles aknataguses loos üle võtta. Võõrastele ta üllatusvisiite loomulikult kunagi ei teinud, sest tõenäoliselt inimesed ei tervitaks teda kui oma ammu kadunma läinud lähedast sõpra. See poleks kooskõlas tüüpilise linnarahva malliga, ammugi oleks see loogikavastane ja põhjus-tagajärg seosed olid ometigi kõrgemalt hinnatud kui südamlikkus ning vastutulelikkus. Niisiis jättis sooja vammusesse mässitud kogu iga järelmise akna poole kiikamata ja uksemattidel oma saapad puhtaks trampimata ning vantsis kindlal sammul tuttavliku koduläve poole edasi.
Noormees sukeldus kinnastatud käega sügavale mantlitaskusse ning haaras sealt vanaisale kuulunud aastakümneid näinud hõbeuuri. Vaikse klõpsatusega ajahoidja avanes ning selle seierid lubasid minuti pärast algust uuele päevale. Ta meenutas veel viivuks möödunud päeva ning pistis uuri põuetaskusse, et hoida Aega lähedal, kuid see enda jaoks ära peita.
Viimast mantlinööpi läbi aasa pannes teritas ta kõrvu ning kuulis kauguses lume rütmilist sahisemist. Hääl kuulus ilmselt mõnele hajameelsele inimesele, kes oli unustanud majast lahkudes kaminauksed sulgeda ning ruttas nüüd kohutava kiirusega tuleohtlikku olukorda ära hoidma. Taolisi juhtumeid tuleb ikka ette, seega ei pööranud mees sellele erilist tähelepanu. Siiski ei meenutanud sammude meetrum tüüpilise jooksja oma, vaid iga hoop vastu pehme lumega kaetud maad tekitas oma järelkaja. Lisaks sellele kuulis noormees nüüd ka ühtlast aina valjenevat ähkimist. Siitpeale sai insener aru, et kes iganes on vastu uut päeva kiirustaja, on too suundumas otse tema poole ning seda haavatavalt selja tagant. Mehe ärevus oli kannatamatult suureks kasvamas, ta pööras järsult ümber lootes jooksjale otse silma vaadata, kuid pidi vaatama vähemalt meetri võrra allapoole. Inseneri meeletult tuksleva südame alt läks järsult väga kõhedaks, ta surus külma higiga kaetud käed suurte käpikute all rusikasse ning valmistus relvituks veriseks võitluseks. Tema hirmunud ilme oli fikseeritud suurtele täiskuust helkivatele silmadele, mida eraldas õhku lõikav koon. Kihutavalt lähenev kogu paistis mehele siluetina nende lumepilvede taustal, mis hakkasid lendlema nelja heledakarvalise käpa korrapärasel kokkupuutel maapinnaga. Verest väljas nooruk võttis kähmluseks kindlama poosi sirutades vasaku käe ettepoole ning olles teisega valmis lajatama elupäästvat paremsirget. Kahe öökuju kokkupõrget eraldas veel vaid paar pistelist meetrit, kuid noormees oli selle lühikese aja jooksul juba jõudnud leppida, et peab ühele hingele haiget tegema, et lahingust haavatuna, kuid elusana, väljuda.
Must niiske nina jõudis noormehe vasaku rusika vahetusse lähedusse ning kergelt vabisev kogu oli valmis kogu oma raskust tõstetud paremasse suunama kui olend peaks oma kihvad paljastama, ent.. seda ei juhtunud. Hirmutav loom oli graatsiliselt hoo maha võtnud ning nuuskis nüüd uudishimulikult lõhna, mille ta püüdis üles sõrmede vahel voolavast higist. Soolasambana seisev insenerihakatis hingas lünklikult ning uuris nüüd imestunud pilguga nõtket neljajalgset. Vasaku külje all nuhkiv olend oli arusaamatut tõugu valgekarvaline keskmist kasvu emane koer, kelle turja katsid mõningad tumedamad laigud: rohkelt väiksemaid ning mõned suuremad. Tema silmad olid malbed ning ei viidanud üldse murdjale omasele käitumisele. Mehe esmamulje praegu nõnda taltsast loomast oli siiski veel kõhklev: oli too justkui kiskjana äsja tema poole sööstnud, kuid nüüd seisis rahulikult tema kõrval.
Koer lõpetas mõne hetke pärast põhjaliku nuuskimise ning jalutas eemal asetseva lillepoe juurde, üritades sealt tutavlikke odööre tuvastada. Insener vabanes kartuse kammitsast ning liigutas end tasapisi, hoides endiselt silmi sihituna looma suunas, jälgides tema igat tegevust, mis võiks ohumärkidele viidata. Kuna tundus, et viimane oli tema vastu esmase huvi kaotanud, siis võttis nooruk julguse kätte, pööras end ümber ning hakkas samm-sammult taas kodu poole astuma. „Kelle juurest sa küll ära jooksid?“ mõtles insener. „Kas sulle ei pakutud piisavalt süüa? Kas sul ei olnud sõbralikku mängukaaslast? Ega ometigi sind ei kiusatud? Võeti ära mõnus katusealune? Ehk oled sa ise suur rändur, et enam kodus püsida ei tahtnud?“ Noormees leidis ennast palavikulisest küsimustetuhinast, mida ta oleks tahtnud koerale esitada, kuid ta mõistis, et neil ei ole ühist keelt. Ehk kunagi tulevikus keegi leiutab vastavad vahendid, kuid praegu jäi ta vastusteta. Sellegipoolest sai insener lõputult omaette arutleda, seda ta oli harjunud alatasa tegema.
Noormees jätkas oma tavapärast teekonda endise sammutempoga, kuid pani tähele, et liputava sabaga loom ei ole väga palju kaugemale läinud, vaid liigub pigem temaga samas suunas. „Kus su peremees küll on? Õigupoolest, kes ta selline on, et lohakalt aia lahti jättis ning su mööda kõledaid tänavaid öösel ringi jalutama lasi? On ta kaotanud oma hoolitseva meele ning inimliku loomuse?“ Mõtlikule insenerile ei andnud endiselt rahu kodutu koera päritolu ning piiritlemata põhjused, mis olid nende mõlema teed kokku viinud.
Hele olend lähenes taaskord endasse süvenenud noormehele ning tonksis rütmiliselt tema jõnksuvat paremat kätt. „Nagu üritaks kiigule hoogu juurde anda,“ leidis insener, kuid sai siis aru, et ekslev koer puutus kokku millegi tuttavlikuga. „Mina ei ole su peremees, armas koer,“ lausus noormees vaikselt loomale silma vaadates. „Sinu kodu on kusagil mujal, aga ma ei oska sind paraku sinna juhatada. Ma ju ei tea, kus see asudagi võiks. Ma tean, et keegi teine ootab sind seal, aga ma ei tea, kes see olla võiks,“ nentis insener nukra tooniga puhkivale olendile. Noormees tundis ennast ääretult võimetuna, kuid jõudis järeldusele, et ta ei tahakski teada saada, kes koera peremeheks on olnud, kui viimane oma lähedast nõnda hoidnud on. Insener tundis läbi mantli looma tunglevat uudishimulikku koonu ning sellest kindlate ajavahemike tagant väljuvat niisket sooja õhku. „Nuusid mind taas, et selgeks teha, kas ma sulle tuttav olen? Kohtusime ju kõigest mõned minutid tagasi paarsada meetrit tagapool, võhivõõrad me vast enam pole. Liigume samas suunaski nagu näha. Või ehk nuhid, et selgeks teha, kas ma su liiki kuulun?“, veeretas nooruk oma mõtteid. Ta mõistis selgesti, et bioloogiliselt ei saaks see kunagi võimalik olla, kuid ehk oli neil mõlemal mingisugune sarnane ühenduslüli, mis neid omavahel seob.
Heledakarvaline teekaaslane lahkus kordagi haugatamata pika kõmpija kõrvalt ning jooksis üle tee kõrguva tamme suunas. Treenitud koon püüdis üles oravate raja, kes olid siit oma viimsed krõmpsuvad tõrud kogunud. Asjatundlik koer jõnksutas korra rahulolevalt oma pead ning jooksis taas teisele poole valgusposti juurde, kust ta leidis võõra olendi piiripaneva hõngu. Vastumeelne hais sundis laigulise looma vahelduseks keset tänavat kõndima, kust ta sai püsida eemal ahvatlevatest aroomikiusatustest. Nüüd aeglasemalt jalutav noormees jälgis koera iseäralikke toimetusi eemalt. „Sa püsid kord lähemal silitades oma pehme karvaga mu reit, kuid siis jooksed jälle kaugemale teisi lõhnu nuusutama. Su tee pole sirgjooneline, vaid sisaldab palju teravate nurkadega sikk-sakke. Ilmselt oledki seikleja, kes ühe koha peal kaua püsida ei raatsi,“ mõlgutas insener. Teda tabas vaimuvälgatus, et koera tegutsemisviis meenutab hingeolendit, kes ta ise sisimas on – uurija ning avastaja.
Öörändurite teekond jõudis raudtee ülekäiguni, mis vookles nii vasakule kui ka paremale vaadates nagu jõgi läbi karge keskmäestiku, luues endale ise teed. Käpaline matkaja peatus ristuva kanali ees justkui hobune liiga sügava veekogu ees, vaatas korra tema poole kõndiva inseneri suunas ning tõstis siis koonu taeva poole. Ka noormees heitis pilgu üleval laiuvale tähelaotusele. Ta teadis mitmeid teadlasi, kellele sädelevad täpikesed kaugete valgusaastate kaugusel huvi pakkusid, kuid teda paelus ikka ja jälle kõige lähedam ja suurem taevakeha nende seas, mis oli sel hetkel helendamas oma täies ilus. Hajameelsusest oleks insenerihakatis peaaegu koerale otsa jalutanud, kuid taipas õigeaegselt peatuda. Nüüd, kus tema silmad peatusid taas heledakarvalisel loomal, sai ta paremini jälgida rahulikul olendil looklevaid sünkjaid laike. Ettevaatlikult võttis ta käest käpiku ning silitas koera karva, joonistades märkide piire õrnalt sõrmega kaasa. „Neid oli väga vähe, kui sa väike olid, eksole?“ päris noormees otsekui iseendalt, kuid oleks siiski tema ees kujuna seisvalt loomalt vastust teada tahtnud. „Tollal ei olnud nad ilmselt nii suured kui nüüd. Aastatega oled sa neid oma turjal kasvatanud ning nüüd on nad su valgel karval plekkidena kontrastiks.“ Otsekui solvunult kihutas koer keset raudteed temast eemale, jättes pika kogu selja taga ammuli sui järgi vahtima. Insener tundis ennast oma lausutud sõnade pärast halvasti. Ta ei mõelnud oma öeldut ometigi paha pärast ning kui järele mõelda, siis vaevalt kõnetatav aru sai, mida mees talle öelda oli tahtnud. Siiski ei olnud tema mõtted need, mis looma ta juurest minema olid ajanud. Taamal võis näha uudishimulikku koonu lume sisse radu kündmas – ilmselt oli üles püütud uus huvitav lõhn. Insener ei hakanud koerale järgnema, kuid tema pilku püüdis miski otse tema saabaste ees. Ta kükitas ning avastas samas suunas kulgevate jänese jäljed ning paar tee peale jäetud pabulat. Pilt sai hetkeliselt klaariks: kusalgi läheduses on haavikuemand nii samuti seigelnud nagu nemad kahekesi sel ööl.
Hetkeks tundus noormehele, et jätkab oma koduteed üksi, kuna neljakäpaline kaaslane oli temast aina eemaldumas, ning ta tõusis taas püsti, et end minekuvalmis sättida. Järgneval momendil nägi ta aga juba lehvitava sabaga koera enda poole rõõmsalt hüppamas – ju oli teine nudisaba hõngust piisavalt rahuldavat infot välja nuhkinud. Kergelt üllatunud insener kehitas endamisi õlgu ning sammus lõuna poole edasi, tema kõrval rõõmsameelne loomake kaasa jõlkumas.
„Nüüd ma siis kõnnin sinuga siin üksikutel tänavatel koos: inimene ja tema parim sõber nagu öeldakse. Kuigi keskööl ootamatult kohtudes panid sa mu südame ning lausa kogu kere värisema, siis jäin ma mingi seletamatu jõu tõttu sind praegu järgi ootama. Loomulikult pole siin tegemist mehaaniliste vastasmõjudega, sest need poleks füüsikaga kooskõlas, aga ega praegu ei omagi need tähtsust. Ma kõnnin tavaliselt takistamatult koju, kuid nüüd ma tundsin, et sinuga on oma teed veelgi julgem läbida. Öises linnas pidid ringi kondama nii unistajaid kui ka kurjategijad, tee siis ise vahet kes on kes. Sul aga on hea nina, mida võib usaldada, seetõttu on mul hea meel, et mu kõrval oled. Mulle sa vähemalt kallale ei tikkunud või äkki sa oledki iga inimesega nii sõbralik? Ega mul ei jäägi muud üle kui pimesi oma elu su haistmise peale panna.“
Niimoodi pidas noormees oma neljajalgsele seltsilisele monoloogi, soovides et viimane mõistaks tema öeldut ning talle kas või haugatades midagi vastu kostaks. Lumekarva lakaga koer aga vantsis endistviisi ning ei tundunud nii sügavale mõttesse vajunud erinevalt tema habetunud kaasteelisest. Vahepeal tabas uudishimuliku olendi nuuskiv nina õhust jälle kellegi või millegi põnevust tekitavat hõngu ning ta asus seda jälitama, kuid naases alati inseneri juurde nagu hoiaks too nähtamatu ketiga koera hinge enda lähedal. Tähtede helkimisele oli lisandunud sätendavate lumehelveste tasane langemine maapinna poole ning üha vähemates akendes paistis veel küünlavalgust. Noormehe kodukoldeni polnud enam palju maad jäänud, seega hakkas teda painama uus probleem: mis koerast edasi saab? Ta lausus kurval sosinal valgele loomale: „Kuigi sa heatahtlikult mu ümber lippad ning ikka ja jälle mu juurde tagasi tuled, siis mina ei ole siiski kahjuks sinu tegelik peremees. Paraku pean ma su ees oma kodupaiga värava sulgema, kui kord sinna pärale jõuame. Sa ei kuulu mulle ja seetõttu ei saa ma sind endale jätta.“ Loomulikult ei jõudnud see koerale kohale ning ta tatsas lumepilvi õhku lüües pika musta mantlisse riietatud kogu kõrval edasi, üritades taevast alla sadavaid sädelevaid helbeid keelega kinni püüda. Nooruk vahtis loomakese mängu vaimustusega: nagu väike õnnelik laps üritaks õhust peoga lumepalle kätte saada ebe ebeme haaval. Vaatepilt soojendas südant, kuid samas oli raske leppida teadmisega, et nende teed lahknema peavad. Insener ei teadnud veel, et see saab teoks varem kui ta arvanud oli.
Aeglaselt tammuv noormees ning tema ümbrust uuriv valgekarvaline koer olid jõudnud Tähe puiestee ning Hommiku kaubatee ristmikule, mis oli päevasel ajal täis tihedat liiklust, kuid praegusel kellaajal täielikult inimtühi. See oli linna suurim teede ühenduskoht, mis oli ka ühtlasi viimaseks ristuvaks teeks enne inseneri kodutänavale jõudmist. Nooruk hakkas Hommiku teed ületama ning pani selle pooleldi ületamisel tähele, et koer ei järgne talle, vaid on paar puud eemal taas koonu taevasse ajanud justkui ootaks kõrgemalt käsku edasiseks sammuks. Ka insener peatus ning jälgis, mis loomakesel plaanis on. Järgmisel hetkel hüppas nurgapealsest võpsikust välja ehmunud halljänes, kes sai aru, et tema varjupaik on välja nuhitud ning pistis mööda kaubateed lääne poole ajama, jättes enda järele hulgaliselt hirmu hõngu. Vahetult pärast pikk-kõrva spurti pööras looma lõhna tuvastanud koer koonu sinna poole, kuhu pikk-kõrv oli põgenenud ning jooksis talle meeletuid lumekeeriseid tekitades järele. Noormees tunnistas tardunult, kuidas ühe hingetõmbe jooksul tormavad kujud valge saju sisse hajusid kuni silmad ei suutnud enam nende piirjooni ühtlasest taustast eraldada.
Ootamatus oli teda taas tabanud, jättes inseneri keset ristmikku üksinda tühjusesse passima. Niimoodi seisis ta veel minuti jagu või iseenesest ei teagi kui kaua, sest ta oli Aja ju enne koeraga kohtumist peitu pannud. Silmapilgu pärast noormehe mõistus siiski virgus ning kuigi ta ei suutnud otsustada, kas olukord oli olnud reaalne või võis ta näha ületöötamisest pettekujutelmasid, pidi ta kas kohapeal külmuma või kodukolde ette jäätunuid varbaid soojendama minema. Viimane tundus talle elutähtsam, seega keeras ta enda saapaninad taas harjumusliku raja poole ning lasi tuulel, mis puhus põhjast, end tagant lükata..
Siin ta nüüd istus, kõigest kuusteist kuud hiljem, naaldudes oma loomingu otsas, toetades oma vasakule peole pead ning hoides paremas käes tilkuvat sulepead. Pärani silmad jõllitasid kolme klassikalise katapuldi jooniseid, mille tema vanem vend oli omal ajal hoolikalt visandanud ning üles ehitanud. Noormees jälitas oma pilguga sirgeid kontuure ning teravaid nurki nende vahel – see oli salakaval süsteem, mille taga peitusid märgi täpse tabamise saladused. Kuigi kõik tundus niivõrd keeruline, teadis ta, et võti tähtsaimasse peaks ometigi olema lihtsaimast lihtsam.
Staatilise õhustiku lõhkus üks tinditilk, mis langes sulepea otsast joonise alumisse paremasse nurka. Järsult sügavast mõttetegevusest välja jõnksatades tõusis insener hüpates püsti ning kuigi tal sellest pea pööritama hakkas, otsis ta meelekindlalt lahustit, et viga ruttu parandada. Paari kiire liigutusega oligi plekk justkui olematusse kadunud ning mitte kunagi eksisteerinud. Noormees pani tähele ukse kõrval seinal asetsevat vanaisa kella, mille tiksumise tempo tundus kostvat tema enda pulsist tunduvalt rahulikumana. Ta tõstis pilgu ning leidis, et minutiseier läheneb juba poole tunni pärast keskööle. Oli ta tõesti järjekordse pika ja töise päeva katapulditehases veetnud üritades oma venna ürikuid lahti muukida? Vahest tundus noorele insenerile endalegi, et ta mõistus kaob teinekord tööaega ning unustab tavaaja, sest nii oli mugavam toime tulla. Aeg möödus märkamatult ning muret pidi tundma alles siis, kui aju sai selle kulgemisest teadlikuks.
„Jah, nüüd on paras pooltund, et kodu poole teele asuda,“ lausus noormees endamisi. Ta rullis ürikud kokku ning pistis need silinderjasse nahkrakmetega plekktorusse. Ta haaras oma paksu musta talvemantli, keerutas ümber kaela sooja mustavalgekirju puuvillase salli, viskas joonistega toru nagu seljakoti üle õla ning kustutas kontoris tule. Jõudnud maja sissekäigu juurde riietas mees end soojalt, hingas veelkord sügavalt sisse, ohkas mõtlikult ning avas ukse. Vaatepilt meenutas rongijaamast väljuvat auruvedurit, kuna noore inseneri õhk muutus külmas öös valgeks aurupahvakuks. Uks sulgus automaatselt. Mees heitis veel korra pilgu oma kontoriaknale ning hakkas vaiksel sammul mööda Tähe puiesteed lõuna poole kõmpima.
Taevas oli täis heledast täiskuu kumast ning sillerdavatest tähtedest sellest kaugemal. Tänavad olid inimhingedest tühjad ning vaid üksikute akende taga polnud pererahvas magama heitnud, sest nendestki hõõgus veel valgust. Mööda kõmpiv kuju tumedas võis vaid oma peas ette kujutada, kuidas nendes tubades külmapühi tähistatakse.
Äkki on siinse akna taga ringi jooksmas väiksed lapsed, kes olid vastu ööd liiga palju magusat söönud ning ei suutnud enam magama jääda, vanemad murelikult teineteisele pilke heitmas ning mõtlemas mida ette võtta? Või ehk istus järgmise neljaruudulise raami ja eesriide taga kirjanik, kes oli rüüpamas oma üheksateistkümnendat tassi kohvi ning üritas peaga vastu seina tagudes oma peategelasele süngeid minevikusündmusi ja seoseid tulevikuga välja mõelda? Siiski võis järjekordse akna taga istuda hoopiski nohisev puusepp, kes polnud päeval oma tööga valmis saanud ning oli nüüd haaratud ootamatust inspiratsioonist uus halg puud kujukeseks voolida. Ei, selle paksu õrnalt kumava kardina taga istus noorpaar, üks teise süles, valgus paistmas vaid selleks, et teineteise näojooned paremini välja joonistuksid.
Insenerihakatis leidis, et ta ei saa niiviisi oma peas illusioone luues kunagi tõeliselt teada, mis lood tegelikult nende akende taga peituvad. Kuigi mõnest valguspraost sai sisse piiluda, siis ta leidis, et see on liialt ebaviisakas lähenemine. Noormehel oli pidev tahtmine jääda suvalise ukse taga seisma, sellele kolm korda koputada ning siis oodata, mil majaomanik talle jutu kaane avab, et ta saaks sisse astuda ning ühe rolli selles aknataguses loos üle võtta. Võõrastele ta üllatusvisiite loomulikult kunagi ei teinud, sest tõenäoliselt inimesed ei tervitaks teda kui oma ammu kadunma läinud lähedast sõpra. See poleks kooskõlas tüüpilise linnarahva malliga, ammugi oleks see loogikavastane ja põhjus-tagajärg seosed olid ometigi kõrgemalt hinnatud kui südamlikkus ning vastutulelikkus. Niisiis jättis sooja vammusesse mässitud kogu iga järelmise akna poole kiikamata ja uksemattidel oma saapad puhtaks trampimata ning vantsis kindlal sammul tuttavliku koduläve poole edasi.
Noormees sukeldus kinnastatud käega sügavale mantlitaskusse ning haaras sealt vanaisale kuulunud aastakümneid näinud hõbeuuri. Vaikse klõpsatusega ajahoidja avanes ning selle seierid lubasid minuti pärast algust uuele päevale. Ta meenutas veel viivuks möödunud päeva ning pistis uuri põuetaskusse, et hoida Aega lähedal, kuid see enda jaoks ära peita.
Viimast mantlinööpi läbi aasa pannes teritas ta kõrvu ning kuulis kauguses lume rütmilist sahisemist. Hääl kuulus ilmselt mõnele hajameelsele inimesele, kes oli unustanud majast lahkudes kaminauksed sulgeda ning ruttas nüüd kohutava kiirusega tuleohtlikku olukorda ära hoidma. Taolisi juhtumeid tuleb ikka ette, seega ei pööranud mees sellele erilist tähelepanu. Siiski ei meenutanud sammude meetrum tüüpilise jooksja oma, vaid iga hoop vastu pehme lumega kaetud maad tekitas oma järelkaja. Lisaks sellele kuulis noormees nüüd ka ühtlast aina valjenevat ähkimist. Siitpeale sai insener aru, et kes iganes on vastu uut päeva kiirustaja, on too suundumas otse tema poole ning seda haavatavalt selja tagant. Mehe ärevus oli kannatamatult suureks kasvamas, ta pööras järsult ümber lootes jooksjale otse silma vaadata, kuid pidi vaatama vähemalt meetri võrra allapoole. Inseneri meeletult tuksleva südame alt läks järsult väga kõhedaks, ta surus külma higiga kaetud käed suurte käpikute all rusikasse ning valmistus relvituks veriseks võitluseks. Tema hirmunud ilme oli fikseeritud suurtele täiskuust helkivatele silmadele, mida eraldas õhku lõikav koon. Kihutavalt lähenev kogu paistis mehele siluetina nende lumepilvede taustal, mis hakkasid lendlema nelja heledakarvalise käpa korrapärasel kokkupuutel maapinnaga. Verest väljas nooruk võttis kähmluseks kindlama poosi sirutades vasaku käe ettepoole ning olles teisega valmis lajatama elupäästvat paremsirget. Kahe öökuju kokkupõrget eraldas veel vaid paar pistelist meetrit, kuid noormees oli selle lühikese aja jooksul juba jõudnud leppida, et peab ühele hingele haiget tegema, et lahingust haavatuna, kuid elusana, väljuda.
Must niiske nina jõudis noormehe vasaku rusika vahetusse lähedusse ning kergelt vabisev kogu oli valmis kogu oma raskust tõstetud paremasse suunama kui olend peaks oma kihvad paljastama, ent.. seda ei juhtunud. Hirmutav loom oli graatsiliselt hoo maha võtnud ning nuuskis nüüd uudishimulikult lõhna, mille ta püüdis üles sõrmede vahel voolavast higist. Soolasambana seisev insenerihakatis hingas lünklikult ning uuris nüüd imestunud pilguga nõtket neljajalgset. Vasaku külje all nuhkiv olend oli arusaamatut tõugu valgekarvaline keskmist kasvu emane koer, kelle turja katsid mõningad tumedamad laigud: rohkelt väiksemaid ning mõned suuremad. Tema silmad olid malbed ning ei viidanud üldse murdjale omasele käitumisele. Mehe esmamulje praegu nõnda taltsast loomast oli siiski veel kõhklev: oli too justkui kiskjana äsja tema poole sööstnud, kuid nüüd seisis rahulikult tema kõrval.
Koer lõpetas mõne hetke pärast põhjaliku nuuskimise ning jalutas eemal asetseva lillepoe juurde, üritades sealt tutavlikke odööre tuvastada. Insener vabanes kartuse kammitsast ning liigutas end tasapisi, hoides endiselt silmi sihituna looma suunas, jälgides tema igat tegevust, mis võiks ohumärkidele viidata. Kuna tundus, et viimane oli tema vastu esmase huvi kaotanud, siis võttis nooruk julguse kätte, pööras end ümber ning hakkas samm-sammult taas kodu poole astuma. „Kelle juurest sa küll ära jooksid?“ mõtles insener. „Kas sulle ei pakutud piisavalt süüa? Kas sul ei olnud sõbralikku mängukaaslast? Ega ometigi sind ei kiusatud? Võeti ära mõnus katusealune? Ehk oled sa ise suur rändur, et enam kodus püsida ei tahtnud?“ Noormees leidis ennast palavikulisest küsimustetuhinast, mida ta oleks tahtnud koerale esitada, kuid ta mõistis, et neil ei ole ühist keelt. Ehk kunagi tulevikus keegi leiutab vastavad vahendid, kuid praegu jäi ta vastusteta. Sellegipoolest sai insener lõputult omaette arutleda, seda ta oli harjunud alatasa tegema.
Noormees jätkas oma tavapärast teekonda endise sammutempoga, kuid pani tähele, et liputava sabaga loom ei ole väga palju kaugemale läinud, vaid liigub pigem temaga samas suunas. „Kus su peremees küll on? Õigupoolest, kes ta selline on, et lohakalt aia lahti jättis ning su mööda kõledaid tänavaid öösel ringi jalutama lasi? On ta kaotanud oma hoolitseva meele ning inimliku loomuse?“ Mõtlikule insenerile ei andnud endiselt rahu kodutu koera päritolu ning piiritlemata põhjused, mis olid nende mõlema teed kokku viinud.
Hele olend lähenes taaskord endasse süvenenud noormehele ning tonksis rütmiliselt tema jõnksuvat paremat kätt. „Nagu üritaks kiigule hoogu juurde anda,“ leidis insener, kuid sai siis aru, et ekslev koer puutus kokku millegi tuttavlikuga. „Mina ei ole su peremees, armas koer,“ lausus noormees vaikselt loomale silma vaadates. „Sinu kodu on kusagil mujal, aga ma ei oska sind paraku sinna juhatada. Ma ju ei tea, kus see asudagi võiks. Ma tean, et keegi teine ootab sind seal, aga ma ei tea, kes see olla võiks,“ nentis insener nukra tooniga puhkivale olendile. Noormees tundis ennast ääretult võimetuna, kuid jõudis järeldusele, et ta ei tahakski teada saada, kes koera peremeheks on olnud, kui viimane oma lähedast nõnda hoidnud on. Insener tundis läbi mantli looma tunglevat uudishimulikku koonu ning sellest kindlate ajavahemike tagant väljuvat niisket sooja õhku. „Nuusid mind taas, et selgeks teha, kas ma sulle tuttav olen? Kohtusime ju kõigest mõned minutid tagasi paarsada meetrit tagapool, võhivõõrad me vast enam pole. Liigume samas suunaski nagu näha. Või ehk nuhid, et selgeks teha, kas ma su liiki kuulun?“, veeretas nooruk oma mõtteid. Ta mõistis selgesti, et bioloogiliselt ei saaks see kunagi võimalik olla, kuid ehk oli neil mõlemal mingisugune sarnane ühenduslüli, mis neid omavahel seob.
Heledakarvaline teekaaslane lahkus kordagi haugatamata pika kõmpija kõrvalt ning jooksis üle tee kõrguva tamme suunas. Treenitud koon püüdis üles oravate raja, kes olid siit oma viimsed krõmpsuvad tõrud kogunud. Asjatundlik koer jõnksutas korra rahulolevalt oma pead ning jooksis taas teisele poole valgusposti juurde, kust ta leidis võõra olendi piiripaneva hõngu. Vastumeelne hais sundis laigulise looma vahelduseks keset tänavat kõndima, kust ta sai püsida eemal ahvatlevatest aroomikiusatustest. Nüüd aeglasemalt jalutav noormees jälgis koera iseäralikke toimetusi eemalt. „Sa püsid kord lähemal silitades oma pehme karvaga mu reit, kuid siis jooksed jälle kaugemale teisi lõhnu nuusutama. Su tee pole sirgjooneline, vaid sisaldab palju teravate nurkadega sikk-sakke. Ilmselt oledki seikleja, kes ühe koha peal kaua püsida ei raatsi,“ mõlgutas insener. Teda tabas vaimuvälgatus, et koera tegutsemisviis meenutab hingeolendit, kes ta ise sisimas on – uurija ning avastaja.
Öörändurite teekond jõudis raudtee ülekäiguni, mis vookles nii vasakule kui ka paremale vaadates nagu jõgi läbi karge keskmäestiku, luues endale ise teed. Käpaline matkaja peatus ristuva kanali ees justkui hobune liiga sügava veekogu ees, vaatas korra tema poole kõndiva inseneri suunas ning tõstis siis koonu taeva poole. Ka noormees heitis pilgu üleval laiuvale tähelaotusele. Ta teadis mitmeid teadlasi, kellele sädelevad täpikesed kaugete valgusaastate kaugusel huvi pakkusid, kuid teda paelus ikka ja jälle kõige lähedam ja suurem taevakeha nende seas, mis oli sel hetkel helendamas oma täies ilus. Hajameelsusest oleks insenerihakatis peaaegu koerale otsa jalutanud, kuid taipas õigeaegselt peatuda. Nüüd, kus tema silmad peatusid taas heledakarvalisel loomal, sai ta paremini jälgida rahulikul olendil looklevaid sünkjaid laike. Ettevaatlikult võttis ta käest käpiku ning silitas koera karva, joonistades märkide piire õrnalt sõrmega kaasa. „Neid oli väga vähe, kui sa väike olid, eksole?“ päris noormees otsekui iseendalt, kuid oleks siiski tema ees kujuna seisvalt loomalt vastust teada tahtnud. „Tollal ei olnud nad ilmselt nii suured kui nüüd. Aastatega oled sa neid oma turjal kasvatanud ning nüüd on nad su valgel karval plekkidena kontrastiks.“ Otsekui solvunult kihutas koer keset raudteed temast eemale, jättes pika kogu selja taga ammuli sui järgi vahtima. Insener tundis ennast oma lausutud sõnade pärast halvasti. Ta ei mõelnud oma öeldut ometigi paha pärast ning kui järele mõelda, siis vaevalt kõnetatav aru sai, mida mees talle öelda oli tahtnud. Siiski ei olnud tema mõtted need, mis looma ta juurest minema olid ajanud. Taamal võis näha uudishimulikku koonu lume sisse radu kündmas – ilmselt oli üles püütud uus huvitav lõhn. Insener ei hakanud koerale järgnema, kuid tema pilku püüdis miski otse tema saabaste ees. Ta kükitas ning avastas samas suunas kulgevate jänese jäljed ning paar tee peale jäetud pabulat. Pilt sai hetkeliselt klaariks: kusalgi läheduses on haavikuemand nii samuti seigelnud nagu nemad kahekesi sel ööl.
Hetkeks tundus noormehele, et jätkab oma koduteed üksi, kuna neljakäpaline kaaslane oli temast aina eemaldumas, ning ta tõusis taas püsti, et end minekuvalmis sättida. Järgneval momendil nägi ta aga juba lehvitava sabaga koera enda poole rõõmsalt hüppamas – ju oli teine nudisaba hõngust piisavalt rahuldavat infot välja nuhkinud. Kergelt üllatunud insener kehitas endamisi õlgu ning sammus lõuna poole edasi, tema kõrval rõõmsameelne loomake kaasa jõlkumas.
„Nüüd ma siis kõnnin sinuga siin üksikutel tänavatel koos: inimene ja tema parim sõber nagu öeldakse. Kuigi keskööl ootamatult kohtudes panid sa mu südame ning lausa kogu kere värisema, siis jäin ma mingi seletamatu jõu tõttu sind praegu järgi ootama. Loomulikult pole siin tegemist mehaaniliste vastasmõjudega, sest need poleks füüsikaga kooskõlas, aga ega praegu ei omagi need tähtsust. Ma kõnnin tavaliselt takistamatult koju, kuid nüüd ma tundsin, et sinuga on oma teed veelgi julgem läbida. Öises linnas pidid ringi kondama nii unistajaid kui ka kurjategijad, tee siis ise vahet kes on kes. Sul aga on hea nina, mida võib usaldada, seetõttu on mul hea meel, et mu kõrval oled. Mulle sa vähemalt kallale ei tikkunud või äkki sa oledki iga inimesega nii sõbralik? Ega mul ei jäägi muud üle kui pimesi oma elu su haistmise peale panna.“
Niimoodi pidas noormees oma neljajalgsele seltsilisele monoloogi, soovides et viimane mõistaks tema öeldut ning talle kas või haugatades midagi vastu kostaks. Lumekarva lakaga koer aga vantsis endistviisi ning ei tundunud nii sügavale mõttesse vajunud erinevalt tema habetunud kaasteelisest. Vahepeal tabas uudishimuliku olendi nuuskiv nina õhust jälle kellegi või millegi põnevust tekitavat hõngu ning ta asus seda jälitama, kuid naases alati inseneri juurde nagu hoiaks too nähtamatu ketiga koera hinge enda lähedal. Tähtede helkimisele oli lisandunud sätendavate lumehelveste tasane langemine maapinna poole ning üha vähemates akendes paistis veel küünlavalgust. Noormehe kodukoldeni polnud enam palju maad jäänud, seega hakkas teda painama uus probleem: mis koerast edasi saab? Ta lausus kurval sosinal valgele loomale: „Kuigi sa heatahtlikult mu ümber lippad ning ikka ja jälle mu juurde tagasi tuled, siis mina ei ole siiski kahjuks sinu tegelik peremees. Paraku pean ma su ees oma kodupaiga värava sulgema, kui kord sinna pärale jõuame. Sa ei kuulu mulle ja seetõttu ei saa ma sind endale jätta.“ Loomulikult ei jõudnud see koerale kohale ning ta tatsas lumepilvi õhku lüües pika musta mantlisse riietatud kogu kõrval edasi, üritades taevast alla sadavaid sädelevaid helbeid keelega kinni püüda. Nooruk vahtis loomakese mängu vaimustusega: nagu väike õnnelik laps üritaks õhust peoga lumepalle kätte saada ebe ebeme haaval. Vaatepilt soojendas südant, kuid samas oli raske leppida teadmisega, et nende teed lahknema peavad. Insener ei teadnud veel, et see saab teoks varem kui ta arvanud oli.
Aeglaselt tammuv noormees ning tema ümbrust uuriv valgekarvaline koer olid jõudnud Tähe puiestee ning Hommiku kaubatee ristmikule, mis oli päevasel ajal täis tihedat liiklust, kuid praegusel kellaajal täielikult inimtühi. See oli linna suurim teede ühenduskoht, mis oli ka ühtlasi viimaseks ristuvaks teeks enne inseneri kodutänavale jõudmist. Nooruk hakkas Hommiku teed ületama ning pani selle pooleldi ületamisel tähele, et koer ei järgne talle, vaid on paar puud eemal taas koonu taevasse ajanud justkui ootaks kõrgemalt käsku edasiseks sammuks. Ka insener peatus ning jälgis, mis loomakesel plaanis on. Järgmisel hetkel hüppas nurgapealsest võpsikust välja ehmunud halljänes, kes sai aru, et tema varjupaik on välja nuhitud ning pistis mööda kaubateed lääne poole ajama, jättes enda järele hulgaliselt hirmu hõngu. Vahetult pärast pikk-kõrva spurti pööras looma lõhna tuvastanud koer koonu sinna poole, kuhu pikk-kõrv oli põgenenud ning jooksis talle meeletuid lumekeeriseid tekitades järele. Noormees tunnistas tardunult, kuidas ühe hingetõmbe jooksul tormavad kujud valge saju sisse hajusid kuni silmad ei suutnud enam nende piirjooni ühtlasest taustast eraldada.
Ootamatus oli teda taas tabanud, jättes inseneri keset ristmikku üksinda tühjusesse passima. Niimoodi seisis ta veel minuti jagu või iseenesest ei teagi kui kaua, sest ta oli Aja ju enne koeraga kohtumist peitu pannud. Silmapilgu pärast noormehe mõistus siiski virgus ning kuigi ta ei suutnud otsustada, kas olukord oli olnud reaalne või võis ta näha ületöötamisest pettekujutelmasid, pidi ta kas kohapeal külmuma või kodukolde ette jäätunuid varbaid soojendama minema. Viimane tundus talle elutähtsam, seega keeras ta enda saapaninad taas harjumusliku raja poole ning lasi tuulel, mis puhus põhjast, end tagant lükata..
