"Pulmaöö"
Öine kargus, vihmapiiskades taevas. Üksik jalapaar melanhoolselt läbi kruusamere lohisedes omale teed rajamas. Kivimurdjate kohal kõlkumas küürutav kuju, mida justkui sügavale püksitaskutesse põgenevad käed kui õrnad barokiajastu sambad toetavad, murtud keskkohast, kus küünarnukid suruvad laisalt keha pehmesse nahakihi ja pea olematu rasvakorraga kaetud sisikonda. Kogu selle karkassi kohal kõigub jalgade taktis noormehe pea nagu merepoi, mis on veel keha külge ankurdatud, ent jõnksub iga väiksemagi lainetuse peale. Kuulda on vaid väikeste kivikeste krabinat, kui neid veest läbimärgade ketsidega eemale tõugatakse, vihmapiiskade õrna sabinat ning aeglast sügavat hingamist, mida saadavad aeg-ajalt suust aurupilvena väljuvad ohked, meenutades oma viimasel teekonnal sõitva auruveduri pahvakaid. Niimoodi lõigub see väsinud ja kulunud konstruktsioon aeglases tempos läbi igavuseni tutavliku ruske õhumüüri. Täna peaks lõpuks olema lonkiva noormehe pulmaöö, ent ta ei ole oma kallimat näinud juba mitmeid öid järjest, päevadest rääkimata. Üksiku noormehe rada viib teda taas mööda vana kaluriküla pargi unustatud puiesteed lootuses, et tema armastatu end ometigi ilmutab.
Vihmasadu jääb paari viimase piisanoodi järel järgi ning edasirühkiv kuju peatub järsult, suunates suurte sõõrmetega nina tumesinisesse taevasse. Pikaldane sissehingatud õhk annab noormehele julgustavat kindlustunnet, et õige pea peaks olema lootust oma armastatut näha. Küürutav kogu kogub kõrgust ning tõmbab tolkneva pea ankrut lühemaks. Enam pole vaja ka toestavaid sambaid: need tõusevad põhjatutest taskutest justkui mullast väljarebitud paksutüvelised tammed, tuues nähtavale jämedad ent lühikesed juurejupid. Muretsemisest rasked jalad vabanevad koormast ning staatilised käed saavad endale uue hoo tempos, mille nad on saanud kiiremini põksuvast südamest. Seni uidanud noormees tammub mööda kastanitega ääristatud puiesteed edasi sihtkohaks kohaliku külarahva poolt kardetud paik.
Üle pika aja heidab tihedate pilvede vahelt mustale maapinnale teravat valgust kujutlematus kauguses asetsev tähekuma. Iga noormehe sammu järel liitub esmakiirgajaga paarkümmend sarnast särajat, moodustades üha kasvava eredate tulukeste parve, mis hakkab ümbritsevast hallusest ööle unustatud värve välja tooma. Puude tüved muutuvad pruunikamaks, lehed saavad tumeroheka varjundi, kruusatee lõpp kiirustavate ketside ees värvub tasapisi kollakamaks. Ta on kohale jõudnud: siia, sügavsinise mere kohal inimestest eraldatud privaatsele altariplatsile. Noormees ei istu, ta on liiga ärevil, et nüüd maha rahuneda ja ootama jääda. Kallim tuleb kohe, selles pole mingit kahtlust, on suurte taevasse naelutatud silmade taga asetsev ainus mõttelõnga ots.
Suurt taevalaotust seni katnud tumehallid pilved hajuvad ning jupphaaval ilmub nende tagant välja mahedalt hiilgav Kuu. Kiir kiire haaval saadab ta oma paitava valguse igatseva noormehe suunas, kelle süda on nüüd täielikult ammendatud oma igavesele armastatule. Hiiglaslik Kuu, kaotanud enda eest katva pilveloori, on nüüd paljas ning dekoreerib morbiidse altariplatsi oma valgusega kirevatesse pulmavärvidesse. Ümbruses siristavad päeval tukkunud rohutirtsud, lendavad ringi iluuinakult naasnud ööliblikad ning vilistavad kaunemaid viise puudelatvades peitust mängivad linnud.
Õnnest ekstaasis noormees on endiselt oma pilguga taevasse naelutatud, tema silmad niisked tunnetest, mida ta kontrollida ei suuda. Nii samuti ei ole enam tema käsutada tema mõistus, tema keha, tema käed ning eriti tema jalad, mis näiliselt kehast eraldatununa Kuule lähemale kõndida tahavad.
"Jah, minust saab su mees," lausuvad noormehe huuled kindlal toonil hetkel, mil tema all kaob viimanegi toetuspunkt maaga ning ta lendab.
Sinisest punakaks varjuvas meres jääb altari kohal armastajale järele vaatama kuldselt kumav Kuu.
Täna oli nende pulmaöö.
Vihmasadu jääb paari viimase piisanoodi järel järgi ning edasirühkiv kuju peatub järsult, suunates suurte sõõrmetega nina tumesinisesse taevasse. Pikaldane sissehingatud õhk annab noormehele julgustavat kindlustunnet, et õige pea peaks olema lootust oma armastatut näha. Küürutav kogu kogub kõrgust ning tõmbab tolkneva pea ankrut lühemaks. Enam pole vaja ka toestavaid sambaid: need tõusevad põhjatutest taskutest justkui mullast väljarebitud paksutüvelised tammed, tuues nähtavale jämedad ent lühikesed juurejupid. Muretsemisest rasked jalad vabanevad koormast ning staatilised käed saavad endale uue hoo tempos, mille nad on saanud kiiremini põksuvast südamest. Seni uidanud noormees tammub mööda kastanitega ääristatud puiesteed edasi sihtkohaks kohaliku külarahva poolt kardetud paik.
Üle pika aja heidab tihedate pilvede vahelt mustale maapinnale teravat valgust kujutlematus kauguses asetsev tähekuma. Iga noormehe sammu järel liitub esmakiirgajaga paarkümmend sarnast särajat, moodustades üha kasvava eredate tulukeste parve, mis hakkab ümbritsevast hallusest ööle unustatud värve välja tooma. Puude tüved muutuvad pruunikamaks, lehed saavad tumeroheka varjundi, kruusatee lõpp kiirustavate ketside ees värvub tasapisi kollakamaks. Ta on kohale jõudnud: siia, sügavsinise mere kohal inimestest eraldatud privaatsele altariplatsile. Noormees ei istu, ta on liiga ärevil, et nüüd maha rahuneda ja ootama jääda. Kallim tuleb kohe, selles pole mingit kahtlust, on suurte taevasse naelutatud silmade taga asetsev ainus mõttelõnga ots.
Suurt taevalaotust seni katnud tumehallid pilved hajuvad ning jupphaaval ilmub nende tagant välja mahedalt hiilgav Kuu. Kiir kiire haaval saadab ta oma paitava valguse igatseva noormehe suunas, kelle süda on nüüd täielikult ammendatud oma igavesele armastatule. Hiiglaslik Kuu, kaotanud enda eest katva pilveloori, on nüüd paljas ning dekoreerib morbiidse altariplatsi oma valgusega kirevatesse pulmavärvidesse. Ümbruses siristavad päeval tukkunud rohutirtsud, lendavad ringi iluuinakult naasnud ööliblikad ning vilistavad kaunemaid viise puudelatvades peitust mängivad linnud.
Õnnest ekstaasis noormees on endiselt oma pilguga taevasse naelutatud, tema silmad niisked tunnetest, mida ta kontrollida ei suuda. Nii samuti ei ole enam tema käsutada tema mõistus, tema keha, tema käed ning eriti tema jalad, mis näiliselt kehast eraldatununa Kuule lähemale kõndida tahavad.
"Jah, minust saab su mees," lausuvad noormehe huuled kindlal toonil hetkel, mil tema all kaob viimanegi toetuspunkt maaga ning ta lendab.
Sinisest punakaks varjuvas meres jääb altari kohal armastajale järele vaatama kuldselt kumav Kuu.
Täna oli nende pulmaöö.
